küll on hea tulla kohta, mida olen pikki aastaid oma südames kandnud, ning näha, et kõik on hästi ja see paik on ikka hoitud.
Eestlane on ikka olnud leidlik, nii tsaariajal, vabariigi ajal kui Nõukogude okupatsiooni ajal. Aga ka nüüd. Lihtsalt leidlikkuse väljundid on ajas muutunud. See on paratamatu, sest meil ei saa olema kunagi neid võimalusi, mis suurtel riikidel ning see sunnib meid olema leidlikud ja nutikad.
Tänapäeva „peedist pesumasina“ tegijad on jätkuvalt kuuri all ning garaažis putitamas autosid ja muid masinaid. Aga nad on ka rõivatööstuses loomas tootmisjääkidest keskkonnasõbralikke riideid. Nad on IT-valdkonnas ja iduettevõtetes ilmutades loomingulisust ootamatute ja taibukate lahenduste ja teenustega. Samuti on nad muuseumide ekspositsioonide loojad, kes peavad sageli tulema pea võimatutes tingimustes ja raamides toime imedega, mida publik hiljem iseenesestmõistetavusega võtab ja naudib.
Ehk on see näitus lisaks ajaloolisele ekskursile ka inspiratsiooniks nii suurtele kui väikestele külastajatele. Oma käega tegemise oskus on paljudel suurtel ju alles ning tallel, mida võiks väikestele külastajatele julgemalt edasi anda, et need oskused edasi kanduks ja säiliks. Samuti tekiks sellisest oskuste pärandamisest koostegemise ja -olemise rõõm. Ning mine tea – ehk leiab mõni noor selle kaudu tee leiutamise- ja insenerimaailma juurde. Sest nagu me kõik teame – kodumaal on insenere ja leiutajaid vaja, kes suudaks peedist pesumasina teha.
Palju õnne ja rohket publikut uuele näitusele nii siin Linnamuuseumis, Põllumajandus- kui ka Maanteemuuseumis.
