Mul oli puhas rõõm osaleda Muinsuskaitseameti aastaauhindade hindamiskomisjoni töös. Nii palju ilusat, hoitud ja taastatud pärandit ning pühendunud inimeste südamega tehtud tööd ei ole ma korraga pikka aega näinud. Uskuge, see tegi hindamiskomisjoni töö äärmiselt raskeks, sest kõigile tahtnuks anda kõige kõrgema auhinna. Aga nagu me kõik teame, elus tuleb ikka teha valikuid.
Teeb rõõmu, et hinnata oli kogu Eesti. Mitte ainult suuremad linnad, aga ka näiteks Parksepa, Abja, Muhumaa, Kihelkonna, Ruhnu, Haljala, Imastu. Ja mitte ainult suured objektid, vaid ka muuseumi kolimine või välisuks.
Meie eripalgeline pärand ongi Eesti suur rikkus. Olgu siis tegu näiteks installatsiooniga 1990ndatest, 19. sajandi laemaalingute ja kiriku pingistiku, 1806 rajatud botaanikaaia, 1787 ehitatud majaga või mõisa munakiviteega.
Meie mälu säilimiseks on ühtviisi tähtis väärtustada nii 16. kui ka 20. sajandi pärandit. See kõik on sissevaade meie tulemisse ja selgitus meie olemisele. See kõik on osa Eesti loost, kultuuriloost ja ajaloost.
Mille üle ma olen eriti rahul, on see, kui restaureeritud või taastatud pärand, mälestis või hoone ei asu kõrge plangu taga, vaid on avatud ja kasutuses. Nii näiteks on 1935. aastal ehitatud lillekioskis kodu leidnud baar, endise pangahoone saalis tegutseb muuseum ja kauplusest on saanud hotell. Pikki aastaid kuurina kasutusel olnud Vana-Pärnu kalmistu kabel on aga tagasi saanud oma endisaegse rolli kabelina.
Pärand säilib kõige paremini kui see on kasutuses. Sestap ongi hoolsate omanike panus ainult kiitmist väärt. Samuti olen tänulik kõigile õpetajatele, kes õpetavad lapsi mõistma ja väärtustama pärandit. Ja kohalikele omavalitsustele, kes on toetavad. Restauraatoritele, neile õrnade kuldsete kätega meistritele. Ja muidugi muinsuskaitse nõunikud maakondades, kes on hommikust õhtuni sõna otseses mõttes üleskääritud varrukatega juures, et mõni põnev objekt – vabandan võõrsõna pärast – saaks väärikalt ja hoolivalt korda tehtud.
Lõpetuseks veel üks teema. Nimelt see, kuidas muinsuskaitset ja pärandit kaitsta päevapoliitika eest. Mulle meeldib siin Eesti Mälu Instituudi ja Sõjamuuseumiga seotud ajaloolase Peeter Kaasiku arvamus. Tema soovitab, et las annavad vastuse pigem ikkagi kunstiteadlased ja semiootikud, kas tegemist on rohkem okupatsioonisümboli või ajastu traditsioonilise kujunduselemendiga, mille eemaldamine ei pruugi parandada julgeolekuolukorda, kuid kindlasti rikub arhitektuurilise väärtusega ajastutruu ehitise terviklikkust.
Sellisest lähenemisest võiksid poliitikud lähtuda, kui nad otsustama hakkavad.
Kõigile Muinsuskaitseameti aastaauhindade kandidaatidele ja nominentidele veelkord palju õnne ning sügav kummardus kõigile kultuuripärandi hoidjatele ja tutvustajatele üle Eesti.
Aitäh.
