Mul on hea meel seista teie ees laste ja noorte annete arendamise eestkõnelejana ning avada tänane seminar. Olen siin, et tänada ja innustada kõiki teid, kes te igapäevaselt töötate noortega, nii andekate kui ka muidu tublide ja toredate noortega.
Kui Haridus- ja Teadusministeerium mind andekate teema eestkõnelejaks kutsus, oli meil ka arutelu, kuidas võiks selle rolli täpne nimetus kõlada. Esimene mõte oli nimetada see andekate laste ja noorte patroonluseks. Aga see tõi minu jaoks kaasa küsimuse: kes on andekas?
Kas pole sellega samamoodi nagu kuulsa trikiküsimusega: kui metsas langeb puu ja keegi seda kuulmas pole, kas see üldse teeb häält? Ehk siis: kui lapsel või noorel on anded, kuid neid keegi ei märka ega arenda, kas see noor on andekas? Ja kas ei juhtu tihtilugu nii, et andekus tundub olevat midagi niivõrd erilist, et paljud noored ei oskagi mõelda endast kui andekast? Isegi siis kui see potentsiaal temas tegelikult olemas on.
Nii langes otsus kõneleda pigem annete arendamisest. Sest üks olulisi murekohti, mille üle kindlasti ka täna arutate, on just annete märkamine ja oskus nende võimeid arendada. Nagu toob välja ka täna tutvustatav andekus definitsioon: andekus vajab toetavaid keskkonnatingimusi. Seda nii koolis, kodus kui ka ühiskonnas laiemalt.
Usun ka, et oskuste või võimete arendamisest kõneledes tunneb end ära rohkem noori. On ju paljudel midagi, mis neile meeldib ja milles nad on juba head või soovivad saada heaks. Kui tugi on piisav ja oskuslik, saavadki nad oma oskustega ühiskonnale midagi olulist juurde anda. See teeb neid endid õnnelikuks ja meid kõiki rikkamaks.
Head osalejad!
Olete täna siin, sest teadvustate, kui oluline on teie roll noorte toetamisel. Usun, et tänasel seminaril kuulete palju väärtuslikku ja mul on hea meel, et andekuse teemast räägitakse aina enam. Ja mitte ainult ei räägita, vaid ka luuakse nende noorte ja juhendajate toetamiseks võimalusi.
Samas, murekohti muidugi jätkub. Lugesin ka mina Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud ja Balti Uuringute Instituudi läbi viidud noortevaldkonna inimeste uuringut.
On ülimalt tore, et noortega tegelejate motivatsioon on kõrge ja nad on ülimalt pühendunud. Aga uuringust paistvad ohukohad teevad väga murelikuks.
Projektipõhisus, suur koormus, jäigad tingimused ja madal palk kahandavad rahulolu tööga sel määral, et valdkonna jätkusuutlikkus on tõsises ohus. Loodan, et uuring aitab kaasa probleemide teadvustamisele nii riigiametites kui ka kohalikes omavalitsustes, kes koostöös suudavad leida lahendusi. Ikka selle nimel, et iga noor saaks võimaluse oma andeid arendada.
Suur tänu ja palju jaksu!
