Muidugi on tore olla lääne lastemaja avamisel. See on koht, mida Eesti läänepoolne osa on hädasti vajanud ja nüüd on see lõpuks valmis.
Aga me ei räägi täna lihtsalt ühest kohast, seintest, akendest, ustest, katusest.
Me räägime ühelt poolt pelgupaigast, mis saab mure kätte sattunud lapsele pakkuda abi, tuge ja lahendust. Ja teisalt räägime kohast, kus varjatu tõuseb päevavalgele,
kus peaks lõppema väikese inimese hingesoppi peidetud vägivald tema enda vastu.
Mõjub õõvastavalt, masendust, õudu ja isegi jõetust tekitavalt, et eelmisel aastal tegelesid lastemajad 534 lapse juhtumiga ja nende laste keskmine vanus on vähem kui 12 aastat. Õnneks, tõesti õnneks, olid osa neist juhtumitest valehäired,
aga sajad seksuaalsed väärkohtlemised leidsid kinnitust. Sajad haavad, mis jäävad paljudele aastakümneteks või isegi kogu eluks, varjutades ja muserdades tuleviku valikuid.
Vanaemana, kellel on umbes sama vanad lapselapsed, tahaksin ma nüüd nutta.
Need on sajad kurjuse, alanduse, pisarate, vaimse ja füüsilise valu lood.
Samas, siin lääne lastemaja avades, näeme enda ümber hoolimist, märkamist, toetamist ja abistamist. Ma tänan igaühte, kes on seotud selliste lastemajadega ning sellise tundliku ja õrna teemaga.
Kõigile meile teistele soovin aga tähelepanelikkust märgata enda ümber lapsi,
kellele tehakse haiget, kellel on valus ja kes on hädas. Neid märgates saavad nad kiiremini abi.
Ja Eesti saab turvalisemaks, paremaks.
Aitäh teile kõigile.
