Veel loetud kuud tagasi oli põhjust kõneleda Eestit ja kogu Euroopat räsivast kobarkriisist – Venemaa koletu rünnak Ukrainale, selle tagajärjel saabunud pagulaste laine, kerkinud energiahinnad ja inflatsioon. Lisaks ikka veel elusid nõudev koroonaviirus ja selle kõigega kaasnenud poliitilised pinged. Nüüdseks on see kobar küll kahanenud, kuid vaevalt, et keegi praegust olukorda kriisivabaks söandab pidada.
Kuigi me kipume kriisideks nimetama kõiksugu pingelisi olukordi, pole kahtlust, et meie ühiskond on viimastel aastatel läbi elanud tõelisi kriise. Oleme neis kogenud, kuidas suudame keerulistes olukordades kokku hoida, hoolida ning võõraid aidata. Aga oleme ka näinud, kuidas murekoorem paljude jaoks liiga kõrgeks kerkib ja kuidas meil tihti napib oskusi ja vahendeid, et hädas olijaid aidata. Ukraina sõda on lisaks toonud vajaduse toetada neid, kes tulnud siia sõjakoldest ja kannavad kaasas seal nähtud koleduste taaka.
Pandeemia ja sõda äratasid meid üles ja sundisid paljusid meist märkama seda, mida eksperdid olid juba mõnda aega püüdnud rääkida – kui haavatavad me tegelikult oleme. Oleme tänuväärselt palju hakanud kõnelema vaimse tervise probleemide riskiteguritest, põhjustest ja laiast levikust, samuti viisidest, kuidas saame kõigi vaimset ja sotsiaalset heaolu ning inimväärikust toetada.
Oluline on olnud teadvustada, mis on kaalul. Üksikisiku ja tema lähedaste jaoks tähendavad vaimse tervise mured vähenenud võimalusi ennast teostada, kõige hullemal juhul ka kaotatud elusid. Rahva jaoks õõnestab vaimse heaolu nappus meie suutlikkust koos toimida. Aga just ühine tegutsemine on see, mis aitab meid kriisidest üle.
Head kuulajad!
Kriisidel on pikk vari. Küllap teame kõik oma suguvõsa lugudest, oleme näinud filmidest ja lugenud kirjandusest, kuidas mineviku varjud võivad inimesi kummitada ja nende elusid määndada. Haavad, mille on löönud sõda või muu katastroof, tuikavad valusasti ka veel siis, kui pealtnäha tundub elu jälle joones olevat. Tuikavad ja kummitavad siis, kui nende ravimisega pole tegeletud.
Aga just selle poole tänane konverents tänuväärselt pürgib. Otsida viise, kuidas kriiside keskel inimeste vaimset ja sotsiaalset heaolu toetada nii, et nende tulevik oleks varjudeta. See on ju ka eeldus sellele, et saaksime kriisidest õppida. Edasiviivalt mäletada ja mõtestada, mitte kogu aeg samades painetes sipelda.
See on hädavajalik, sest peame valmistuma eluks kriisiderohkes keskkonnas. Meie maailm lihtsalt on praegu selline – liigestest lahti, nagu ütleks Hamlet. Peame eeldama, et surve elanike vaimsele ja sotsiaalsele heaolule ei kao, mingi kriis ikka köeb, kobaras või ükshaaval. See tähendab, et peame ühiskonnana pühenduma sellele, kuidas muutuda vaimselt vastupidavamaks ning sellele, kuidas tagada kriiside ajal parim ja tõhusaim abi neile, kes seda vajavad.
Teame, mis meil praegu puudu jääb. Kustutame tulekahjusid, olgugi, et alati ei jätku voolikuid ega vettki. Ja liiga vähe oleme saanud tähelepanu pöörata ennetusele ja varasele sekkumisele.
Mul on väga hea meel tänase konverentsi teema ja rõhuasetuste üle. Need näitavad, et oleme aru saanud, milliseid õppetunde viimased kriisid meile on jaganud. Ja et oleme valmis ja suutelised neist kogemustest õppima ning ehitama vastupidavamat ühiskonda.
See konverents kannab minu jaoks mitut olulist sõnumit. Esmalt see, et vaimset ja sotsiaalset heaolu peab toetama kogu ühiskonnakorraldus. Mida iganes teeme ja otsustame, mis tahes valdkonnas, peaksime eelkõige silmas pidama inimeste heaolu ja inimväärikust ning kaaluma otsuste mõju inimeste vaimsele tervisele.
Teiseks see, et vaimse tervise teemadega tegelemine näitab meie ühiskonna tugevust, mitte nõrkust. Sest vaid see on tee toime tulevate ja kriisidele vastu pidavate kogukondadeni.
Ja viimaks, ennetuse ja süsteemse lähenemise tähtsus. Siis oleme järgmiseks kriisiks valmis, kust iganes see meid tabab.
Tänan teid meie ühiskonna vaimse ja sotsiaalse heaolu seismise eest ja soovin sisukat konverentsi!
