Meenutades oma keskkooli ja ülikooli aegu, siis meenub mulle selle aja ühe selge märgina sõna, luule ja kirjanduse, eriliselt tugev tähendus. Tekstidesse, lauludesse ja lugudesse, oli peidetud kõik see, millest me ei saanud ega tohtinud kõnelda isegi vaikselt, neisse oli varjule pandud meie saatus ja sugu, meie aja ja elulugu.
Sellest ajast alates jäi Hando Runneli luule ka minu püsimällu, nii nagu väga paljude eestlaste omasse ning lõi seal meie oma paiga. Paiga, mis andis lootust. Runnel oli justkui ärataja sellel sombusel ajastul, tõmmates sellega omamoodi mõttelise kaare sajandi taha – ärkamisaega. Lisaks kandis ja kannab ta endas ka „Eesti aja“ veidi müütilist olemust, meile võõra võimu all nii olulist ja väärtuslikku teadmist iseolemise võimalikkusest.
See kõik aitas luua selle ruumi, selle kodu, kus me saime elada oma lootusega. Ning kuna see Runneli luulest, aga ka teiste Eesti loojate loomingust, kantud lootus oli nii valdav, nende loomingust sirgunud jõud nii tugev, siis sai meie lootustest ühine tegu ning see laastavalt kuri ja hale okupatsiooniaeg saigi otsa.
Sedasama Eesti vaimset kodu on muidugi tarvilik hoida kogu aeg. Selle hoidmine on tegelikult olnud Hando Runneli suur töö iseseisvuse taastamise järel, toeks abikaasa Katre ning kogu pere. Selle võimsa märgina Ilmamaa kirjastuse tegevus meie vaimuvallas ning muidugi mõista ja ennekõike kirjastustöö olulise kroonina Eesti mõtteloo raamatusari. Sari, mis aitab mõista ja hoomata meie mõtteloo sügavust ja avarust. Anda meile märke meie kodust.
On maantee ja maanteel käänak
ja käänaku kõrval küla
See ongi minu kodu
ja tähed ta kohal ülal
See ongi minu kodu
ja tume mets seal taamal
See ongi minu kodu
muid märke ei oska ma anda
muid märke ei olegi temal
siin on mu saatus ja sugu
mu aja ja elulugu.
Täna saame ainult olla tänulikud, et meie seas on inimene, kel on olnud laulud laulda. Kes kiirgab headust mitu ja mitu kvanti, milleks väe on ta saanud ilmselt sidemest eelnevaga, ühe väga vana rahvaga. Kes on muutnud ennast ning on muutunud maailm. Inimene, kes poole ööni unne ei jää, sest kes igavikuväärseid asju loovad, ei hooli enamasti omaenda ajast. Inimene, kes on võtnud vaimsuse hoidmist elukohustusena.
Tänan! Palju õnne, Hando Runnel!
