me peame rääkima vaimsest tervisest.
Eelmisel aastal võttis endalt elu kümme kooliealist noort. See on selles vanuserühmas levinuim surmapõhjus ja moodustab tervelt veerand kõigist surmadest kümne kuni 19-aastaste seas. Viimase Eesti noorte tervisekäitumise uuringu kohaselt tunneb koguni 40 protsenti tüdrukutest ja ligi viiendik poistest kurbust ja masendust sagedamini kui kord nädalas. Nende arv, kes on kogenud vähemalt kahenädalasi depressiivseid perioode on viimastel aastatel kasvanud nii Eestis kui ka meie naaberriikides. Ligi pool täiskasvanueas tekkivatest vaimse tervise probleemidest ilmnevad juba varases noorukieas. Näeme kõigis maailma jõukamates riikides, et noorte vaimse tervise mured kujutavad endast noorukite seas peamist haiguskoormust. Need faktid pärinevad viimasest Eesti inimarengu aruandest ja Tervise Arengu Instituudi statistikast. Neid täiendavad murelikud lood, mida olen kuulnud kohtumistel arstide, psühholoogide, õpetajate, lapsevanemate ja noorte endiga.
Selle põhjal saab öelda, et vaimse tervise probleemide ulatus ja nende kasv, eriti noorte seas, on meie ühiskonna üks olulisemaid kriise. Seda võimendab abi puudulik kättesaadavus. Meil napib psühholooge ja psühhiaatreid, järjekorrad nende juurde on pikad. Nii ei pruugi paljud, kes vajavad hädasti abi, seda õigel ajal saada.Asjatundjad osutavad, et eriti noorte puhul on ääretult oluline varajane sekkumine − mida varem on võimalik asuda probleemi lahendama, seda parem, mõjusam ja püsivam tulemus on. Selle jaoks on tarvilik, et me kõik oskaksime probleeme märgata, neid õigesti hinnata ja vajadusel anda vaimse tervise esmaabi.
Samuti ennetus. Me teame, et vaimse heaolu jaoks on olulised mitmed lihtsad asjad nagu korralik toitumine, hea uni, kehaline aktiivsus ning head suhted peres ja sõpradega. Seda mitte ainult noorte jaoks. Meile kõigile. Oleme viimastel aastatel ühiskonnas õnneks sellest kõigest omajagu rääkinud. Näeme paljudelt osapooltelt siirast soovi ja pingutamist, et muuta abi kättesaadavamaks, tõsta teadlikkust ning jagada enese hoidmise ja tundetarkuse arendamise oskusi. Aga kõik algab siiski inimestevahelistest suhetest ja ühiskondlikest hoiakutest. Täna soovin siin rääkida just sellest, kuidas me kõik saaksime kaasa aidata müütide murdmisele ja hädasolijate toetamisele.
Kohtumistel kuulen sageli, et hädas olevad noored ja nende aitajad peavad silmitsi seisma mõtetega, mis seavad probleemi olemasolu või tõsidust kahtluse alla. Kohtan ka ise avalikus ruumis ikka ja jälle hoiakut, et tänapäeva noored on lihtsalt lumehelbekesed, kellel pole vajalikku sitkust või kes peidavad selle taha oma laiskust. Peab lihtsalt olema tugevam, arvavad need. „Võta ennast kätte,“ on aga kõige valem asi, mida saab depressiooni või ärevushäirega noorele öelda. Need haigused on sama reaalsed kui jalaluumurd või kopsupõletik.
Siis öeldakse tihti, et „meie ajal seda ei olnud“. Kas tõesti? Või me lihtsalt ei osanud seda ära tunda. Eks inimesed varjasid ka, otsisid oma muredele lahendust teistmoodi, eeskätt alkoholiga. Mõelge tagasi oma teekaaslastele kooliaegadest. Kui paljud neist on pildilt kadunud ja miks? Kui tihti võib selle taga olla vaimse tervise mure, mida ei märgatud? Tõsi muidugi on, et vaimse tervise probleemid on kasvuteel. Ka eksperdid ei oska öelda, kas selle tõttu, et noored tajuvad oma elu probleemsemana või ollakse oma tunnete suhtes tähelepanelikumad. Tänapäeva keskkond on siiski vaimselt nõudlikum kui kunagi varem.
Meid kõiki ümbritseb tohutult palju rohkem infot, noored peavad tegema palju enam valikuid. Tunnistagem, et seame neile survet olla edukas. Selle peale ütlevad need skeptilised hääled, et „meil oli ka raske, aga jäime ellu“. Aga kui tihti saadavad meid kogu elu mõned alla surutud traumad? Kas mitte just see ei taastooda düsfunktsionaalseid suhteid? Need võivad paljudes peredes üle Eesti olla valusad küsimused. Kui probleemide juured on sellistes suhetes, ei lahenda neid sellega, et olgu, saadame noore arstile, las annab tablette.
Lihtne on noorte muredes süüdistada sotsiaalmeediat ja nutiseadmeid. Ka minuni jõudis hiljuti üleskutse keelustada koolides nutiseadmed. Tean, et teadlaste seas käib jätkuvalt arutelu, millist rolli nutikasutus vaimse tervise muredes mängib. Üldine seisukoht on, et kõike sotsiaalmeedia kraesse ajada on liig, kuid sel võib olla märgatav negatiivne mõju haavatavatele noortele.
Saan nõustuda hariduspsühholoog Grete Arroga, kelle sõnul oleks seadmete keelamine sama rumal lahendus kui mitte midagi tegemine. Kuidas jõuda selleni, et kõik mõistaksid nutielu võimalusi ja ohtusid, seaksid endale ise mõistlikud reeglid ja järgiksid neid? Ja millist eeskuju me ise noortele näitame? Me peame jätkama vaimse tervise teemadest rääkimist ennekõike seetõttu, et me ei saa endale lubada ühegi inimese kaotamist. Eriti noore inimese. Ja peame jõudma taipamiseni, et keegi meist ei ole tegelikult kaitstud, kuitahes tugevaks me endid ise peame. Ka sellest on meedias viimasel ajal ilmunud õpetlikke kogemuslugusid. Selleks, et vaimse tervise kriisi ohjes hoida, peab vaimset heaolu toetama kogu ühiskonnakorraldus, perest ja koolist kuni meedia ja kõigi poliitikateni. Leidkem kõik endal selles koht ja andkem oma panuse tervema ja targema Eesti heaks.
Vaimse tervise teemadega tegelemine näitab ühiskonna tugevust, mitte nõrkust. Suur tänu!
