Väga noor Eesti riik pidi asuma sõjaväljal oma vabadust kaitsma siis, kui meie maad oli kurnanud üle nelja aasta kestnud ilmasõda, majanduslik laos ja poliitiline ebakindlus. Kuid sellel ülikeerulisel sõja ajal liikus Eesti Vabariik kindlalt demokraatlikul rajal. Valiti Asutav Kogu, mis asus vaidluste ja eriarvamuste kiuste, isegi neile toetudes, ehitama vaba riiki.
Neil see õnnestus seetõttu, et vaatamata erinevatele arvamustele oldi ühel meelel peamises: ainult vaba Eesti tagab meie keele ja kultuuri, meie kestmise üle aegade.
Peame seda meeles. Meie kestmine ja edenemine eeldab suuremat vastutust ja väärikust nendelt, kellele on usaldatud rohkem kanda. Vastupidi käitudes määrib see meie riigivõimu mainet meie oma inimeste seas. Õõnestab tasahilju meie riiki, vabadust ja demokraatlikku elukorraldust. Pettumus pettumuse ja nõutus nõutuse järel, nagu kivi kivi haaval võib lõpuks kokku kuhjata midagi, mis tõukab inimesi oma riigist eemale. Mitte oma maast ja rahvast, vaid oma riigist.
Ärme lase pettumusel kasvada ja riigil triivima minna. Just täna siin, Vabadussõjas langenute mälestussamba avamisel, on õige koht seda selgelt ja üheselt meelde tuletada. Riigikogule, valitsusele, kohalike omavalitsustele, ka mulle endale – kõigile, keda kodanikud on valitsema valinud või määranud.
Sest see mälestussammas on paljudele neile Eesti inimestele, kes mõistsid, et ainult oma iseseisev ja demokraatlik riik aitab kõige paremini kesta ja edeneda meie keelel ja kultuuril, meie vabadustel ja elulaadil.
Viljandi vabatahtlike pataljoni ülem Ants Kurvits kirjeldas Vabadussõja esimesi vabatahtlikke sõnadega: „Need noorukesed koolipoisid äratasid laialdases massis usku, et meie võitlus ei ole surija viimane meeleheitlik katse, vaid elujõulise rahva väljaastumine oma inimõiguste ja vabaduse eest.“
Oma inimõiguste ja vabaduse eest, et demokraatlik Eesti kestaks üle aegade.
Tänan teid!
