Ajad ei ole lihtsad, valikud on keerulised. See pole sugugi protektsionistlik, kui kutsun kõiki ostma meie põllumeeste kui kohalike tootjate toodangut. Eesti tomat, õun, kurk ja porgand, liha, vorst ja sink, kodujuust ja hapukoor, värske või purgis kala – need maitsevadki paremini kui kaugemalt toodud kaup.
Eesti põllumeest saame toetada ikka nii, et ostame tema toodangut. Aga ostujõud, paraku, on viimastel aastatel vähenenud. See teeb muret.
Viimasel aastal on toiduhindade tõus surunud paljude inimeste rahakotile ja vähendanud nende ostuvõimalusi. Nii peavadki paljud meist tegema raskeid valikuid. Augustis maksis toit poodides 46% rohkem kui enne koroonakriisi 2019. aastal. Tarbijat ei lohuta see, et Leedu hinnatõus oli meist veelgi kiirem.
Selles hinnatõusus ei saa süüdistada põllumeest.
Eesti Panga värske prognoos ütleb, et hinnatõus Eestis on tänavu aasta keskmisena 9,4% ja järgmisel aastal 3,4%.
Toiduainete tootmine ja nende hinnad on olnud koos energiahindadega geopoliitilises keerises. Venemaa alustatud sõda Euroopas, mis tõstis energiahindu, mõjutas samamoodi ka väetiste ja põllumajandussaaduste hindu.
Paljudele põllumajandustootjatele tõi see lühiajalist kasu. Praeguseks on aga turg saanud aru, et Venemaa pole majanduslikult sama tähtis kui temast lähtuv sõjaoht ja hinnad on langenud.
Keskmisele põllumehele tähendab see, et tema toodangu hind on ikka ca 40% kallim kui enne koroonakriisi, kuid me näeme, et tootjate müügihinnad on kasvanud isegi vähem kui toidu hind poodides. Samas on põllumajandustootmise sisendid kallinenud umbes 40%.
Seda kõike te muidugi teate. Ka seda, et võit ega kaotus ei jaotu ühtlaselt. Seetõttu on siin saalis tõenäoliselt neid, keda senised hinnamuutused soosivad kui ka neid, kellel on nüüd raske.
Miks ma räägin just toiduhinnast?
Sest see on koht, kus keskmine kaubanduskeskusest toitu hankiv tarbija praegu põllumajandusega kõige lähemalt kokku puutub. Mitte mullast, vaid riiulilt tuleb paljude toit. Aga maailma ongi teistsugune kui 50 või isegi 15 aastat tagasi. Kõrgem hind peaks panema meid toitu ja selle tootmist enam väärtustama, aga see võiks panna meid mõtlema ka sellele, kui vajalik on kohalik toidutootmine.
Viimaste aastate poliitilised keerised peavad meile õpetama, et toidujulgeolek on osa iga maa julgeolekust.
Lisaks neile, kes täna auhinna saavad, tahaksin tänada kõiki Eesti põllumehi, kes oma tööga panustavad sellesse, et Eestis on tervislik toit turvaliselt kättesaadav ja vaatamata hinnatõusule ei ole me pidanud muretsema toiduainete kättesaadavuse tõsisemate probleemide pärast.
Aitäh teile.
