paari aasta eest selsamal üritusel teile avaldasin lootust, et Maa- ja Ruumiamet ükskord tuleks ning et see ükskord oleks pigem varem kui hiljem.
Täna saame rõõmu tunda, et see on tõesti tulnud. Milliseks selle töö kujuneb ning millist vastutust hakkab kandma viimasel ajal palju kirgi küttev riigiarhitekt, selgub peatselt. Aga selle kujundamise diskussiooni küllalt jäme ots on kindlasti teie käes, head arhitektid.
Täpselt samamoodi vajame ühiskonnana teie tarka ja kainet häält mitmete nurjatute probleemide lahendamisel, nagu eluasemepoliitika problemaatika, segregatsiooniga tegelemine, üürimajade ja meie elamufondi energiatõhususe küsimused.
Aga ka mitmed muud tulevikku suunatud murede lahendamised, sest arhitektid ja planeerijad on pikalt ettemõtlev rahvas. Seda nii ökoloogiliste lahenduste küsimusest meie pessimistlike rahvastiku prognoosideni.
Me peame muutuma riigina nutikamaks ja ökonoomsemaks, et neid küsimusi lahendada. Ja ma vaatan siinkohal ka teie otsa.
Rahvusooper Estonia ümber keerleva kohta tuleb tõdeda, et see tegu on kaevikuisse jõudnud väärtuskonfliktiga, mille üks väheseid positiivseid mõjusid on pärandist ja ruumist rääkimine ühiskonna kõige kõrgemal tasemel.
Estonia on meie arhitektuurne maamärk ning sellesse ei tohigi suhtuda kergekäeliselt. Täpselt sama kirglikult peaksime välja hääldama Linnahalli erakordsuse meie arhitektuuris ja kultuuris laiemalt ning rääkima selgeks Maarjamäe memoriaali olulisuse või ebaolulisuse küsimuse.
Sest see tekitaks ehk nii avaliku- kui erasektori mõnes peas mõtte arendada midagi sama aegadeülest nagu on Kreenholm, Pärnu rannahoone, Rapla KEK, ERM, Arvo Pärdi keskus, riigigümnaasiumid, Ugala teater või Lillepaviljon.
Et säilitada oma nägu ja ainulaadsus. Et mitte lahustuda kogu maailma arhitektuuriga ühte. Ning selle kaudu rääkida oma lugu. Ja mida mitmekihilisem ja -tahulisem see meie lugu on, seda rikkamad me oleme. Sest selleks ongi Eesti riiki vaja.
Ja raskel ajal on ka poolrehkendust abiks. Ehk mõelgem rohkem ja uljamalt vahekasutustele, kus avalik ja erahuvi kohtuksid, kus ununenud ja kuhtunud piirkonnad saaks kogukondadele tagasi anda.
Head arhitektid nii sisemaailmades, välismaailmades kui maastikel, ma tänan teid uskumast Eestisse kui maailma parimasse elukeskkonda!
