- Tunnen rõõmu ja uhkust, et Eestimaa muuseumid on tublilt tulnud sellest väga raskest ja heitlikust aastast läbi. Selle haiguse ja pandeemia kiuste. Meie rahva rõõmuks, toeks ja harimiseks. Kuigi selge on, et eelmise kevade pidevad piirangud ning nendega kaasnenud muutused ja sügisesed hirmutekitavad koroonanumbrid olid ka teile väga väsitavad ning morjendavad.
- Te arendasite edasi või leidsite uusi digilahendusi ja viisite oma teadmised ning sisu inimestele koju ja koolitundidesse. Ka Eestimaa inimesed leidsid peale kevadisi piiranguid tänu teie pingutustele kiiresti tee muuseumide hajutatud ja ohutusse keskkonda. Ja seal ootasid neid ees suurepärased uued püsi- ja ajutised näitused, eriprojektid ja -sündmused, aga ka kõik vana ja tuttav. Teeb suurt rõõmu, et ka vaatamata kõigele esitati Muuseumiroti tiitlile kandidaate stabiilselt 100 ringis.
- Muuseumid ja mäluasutused hoiavad ses ebastabiilses ja muutlikus maailmas meie juuri tugevalt maas. Ja mida sügavamad ning läbitunnetatumad nad nii ühiskonnana kui iga eestimaalase jaoks on, seda kindlamalt me püsime. Et globaalsed tuuled ja tormid meid mitte kunagi mitte kuskile minema puhuda ei saaks. Me jääme. Meil on tugevad ja pidevat hoolt ning taasmõtestamist saavad juured. Tänu teile, head sõbrad.
- Kui isiklikult mõtlen eelmisele aastale ja muuseumidele, siis meenub tahes-tahtmata esimesena lahkumine armsast Eesti Rahva Muuseumi perest. Aga midagi polnud teha – kui kodumaa kutsub, tuleb minna.
- Lõpetuseks tahaksin anda teile jõudu ja usku oma töösse. See, mida te oma igapäevase tööga teete on meie rahva ja riigi jaoks hindamatult vajalik, sest väikerahvale on kultuur, mälu ja ühine identiteet tema ainus tugev seljatagune. Jah, keset kriiside merd ei pruugi see nii tunduda. Aga iga kriis saab ükskord läbi ning siis saame Aleksander Suumani sõnu laenates öelda: „Kui hea, et kõik on alles.“
