Vaataks tagasi õige kaugele ajalukku, Malthuse juurde – „Paremad põllumajandussaagid toovad kaasa heaolu kasvu ja see omakorda rahva arvu kasvu. Kuid häda on selles, et viimane kasvab kõvasti kiiremini saakide suurenemisest, sest põllumaa on piiratud. Seega järgneb headele aegadele vaesumine ja nälg, kuni jõutakse endise tasakaaluni. Kõik kordub.“
Lootusetuse ringi asjas Malthuse eksis, nagu me täna me täna võime tõdeda. Ta ei arvestanud inimese leidlikkusega ja paraku mitte ka pere käitumisega heaoluriikides.
Minu koduses raamatukapis seisab juba aastaid 1934. aastal välja antud vihikuke „Kanakasvatusel on tulevikku“ – 34. aasta innovaatilise lähenemise väike, väga asjalik, õpetlik käsiraamat. Siin on muide ka moto ja nimelt – „Tänasida toimetusi, ära viska homse varna“, Kalevipoeg. Aga õpetused on tõesti head. Kuidas suurendada tootmist? Mida välja mõelda, et liha ja munad oleks paremad? Kuidas planeerida jooksukoplit? Vana viljapuuaia jooksukoplina kasutamise võimalused. Kuidas korraldada siblimiskast? Mis tõuge pidada? Kuidas rohkem tulu saada ja eksportida?
Muidugi oli ka toona, peaaegu sada aastat tagasi, sealses ajastikus innovaatilisi talusid. Mu oma esivanematel Tartumaal ja Pärnumaal nii samuti, nii palju kui tean. Nemad teadsid sedalaadi õpetusi juba jagada ja samuti tõuloomi, tõulinde, seemneid ja istikuid müüa ja koostööd edendada, sest juba toona nähti, et üheskoos saavutab rohkem.
Möödunud nädalal lugesin suure rõõmuga Maalehe vahel ilmunud aasta põllumehe erilehte. Ja siis mõtlesingi oma esivanemate peale nendes taludes, et kui nemad oleksid seda saanud lugeda, no küll nemad oleks alles üllatunud.
Mõtle. Mozarella ja burrata. Eestis tehtud Itaalia kvaliteet. Ma ise ei jäta mitte kunagi ostmata. Minu meelest tõesti superhead.
Alpakad. Allergiavabast villast sall. Mul endal ka talvel kaelas ja üks meelis kingitusi kõikidele talvistele sünnipäevalastele.
Või vihmaussi kompostist ekstrakt- ja seemnetöötluskatsed või hea heina müük hobusetallidele ja põllurallist võrsunud pärisralli viljatalu tegevuse osana.
Kõrgtehnoloogilised laudad, lihaveised, tõusigade aretus, munasaak, majoneesi tootmine ja palju muud.
Oi, nad oleksid rõõmsad. Kui nad seda teaks.
Noh, raskused on praegu samad, mis olid toona, ikka inimesed, ilm ja turg.
Aga siin on põhjust rõõmustada, et ka selles väga traditsioonilises valdkonnas nagu põllumajandus on leidlikkust rohkem. Järjest uuemad masinad ja tehnoloogiad, täpselt timmitud maaharimise ja loomakasvatuse võtted, aretustegevus, tootmine.
Teie olete seda kõike näidanud.
Ma olen alati südamest rõõmus, kui kuulen, et noorem põlvkond tahab talupidamise üle võtta. Just nimelt tahab, mitte ei pea. Ja tahab sellepärast, et see on tulevik. See ongi tulevik.
Ma ise usun väga kindlalt sellesse, et Eesti peab tegelikult olema võimeline ennast vajadusel ise ära toitma. Jah, kaubavahetus teiste riikidega on väga kasulik, kahtlemata ka põllumajandussaaduste eksport on kasulik, selle poole tuleb püüelda, aga olen selles täiesti veendunud, et mitte kellestki, mitte millestki ei tohi ennast ülemäärasesse sõltuvusse seada.
Ja see on ka üks põhjus, miks minu meelest tuleb lastele õpetada, kuidas seemnest kasvab vili. Ise võtsin kätte ja õpetasin just tänavu kevadel väiksele vennapojale, kes nüüd on kuus.
Ja siin vist võib öelda, loodan, et pole liigset ülekannet, kes algul selgitas mulle, et teda mingid taimekasvatused ja lilled ja asjad ei huvita, sest nagu ma isegi aru saan, on tema poiss. Ja et teda huvitavad tegelikult arvutid ja siis konstruktorid ja kõik muud asjad.
Aga kui me hakkasime kevadel koos minu vanemate, minu abikaasaga ja temaga tegema pärandmeetodil kõrgpeenart - noh põhku läks ja oksi ja komposti ja kompostikasti südamik oli veel jääs, mäletan, et raiusin seda labidaga oksalt.
Ja siis külvasime sinna koos seemneid, seletan lapsele, näed redise seeme, sellest tuleb redis. Ahsoo! Ema külvab tilli, siis kasvatas ema ette taimed, panime õuntomatit ja panime kuldrohelist kirstomatit ja mangoldit.
Ja kujutate pilti, terve suvi, laps igal hommikul võtab käest kinni, me peame ikka minema seda peenart vaatama. Vaata kui uhke!
Esmalt söödi redised ära, siis kõik muu, söödavad lilled pealekauba ja mulle tundub, et niiviisi see noor põllumees sirgub.
Ja ma leian, et see on väga-väga oluline, et ka lapsed ja noored teavad, kuidas toitu kasvatatakse, mida see tähendab. Mis on samuti tähtis, et nad teavad, kuidas ise toitu valmistatakse, et see ei saabu sooja kastis jalgrattaga.
Minu meelest on see, et Eestis hoitakse ka pärandpõllundust ja pärandaiandust elus koos imetlusväärse uuendusmeelsusega üks suur ja väärtuslik tugevus - idu ja viljaettevõtlus korraga, mõeldavaid.
Ma kujutan ette, kui raske see töö on, mida te teete, aga see on päriselt oluline.
Ja suur-suur aitäh, et seda tööd teete, et te süstite julgust, tahtmist ja oskusi ka järeltulevatele põlvedele ja et te omavahel nii hästi ja vahvalt läbi saate ja kogemusi jagate.
Aitäh teile, jõudu, head ilma, laia turgu ja toredaid inimesi!
