Meil oli peasekretäriga väga hea ja tulemusrikas kohtumine. Lubage mul räägitust välja tuua kolm olulisemat teemat:
1. NATO on praegu suurepärases vormis. Meie ühiste operatsioonide ja eriti ISAFi kogemus näitab, et NATO on suuteline tegutsema ühtsena mitmel tandril jätkusuutlikult, kaua ja edukalt. Korrapärane julgeolekuvastuse üleandmine afgaanidele vaid kinnitab seda. On loomulik, et iga sõjaline operatsioon kord lõpeb, see ongi meie eesmärk.
Samas on tõsi see, et pärast ISAFi operatsiooni lõppu ei muutu maailm laias laastus rahulikumaks. Pigem vastupidi. Just seetõttu peab NATO olema valmis kõigile väljakutsetele vastavalt vajadusele reageerima. NATO ei saa endale lubada luksust olla väsinud.
Tervitan NATOs alanud arutelusid sellest, kuidas säilitada ja tagada organisatsiooni vitaalsus ja koosmeel ka tulevikus, pärast ISAFI missiooni edukat lõpetamist. Nii käesoleva kui ka kõigi teiste NATOs käidavate arutelude käigus pean eriti oluliseks, et kõikide liitlaste hääl oleks mitte ainult kuuldav, vaid et meil jätkuks tarkust ja kannatlikkust ka kõik hääled tõesti ära kuulata. Me peame oskama kasutada erinevate liitlaste tugevaid külgi kogu allianssi hüvanguks. Ainult sel moel on NATO võimeline ühtsena edasi liikuma.
2. Atlandiülene side on tugev. Sellest annab kinnitust juba aastakümneid igapäevaselt tunnetatud solidaarsus, ühtekuuluvustunne ja koosotsustamiskogemus, mis on loonud purunematu sideme mitte ainult USA, Kanda ja Euroopa riikide vahel, vaid ühendab kindla võrgustikuna ka meie sõjaväelasi, diplomaate, riigiametnikke ja kodanikkondi ühtseks tervikuks. NATO on maailmas ainulaadne organisatsioon, kuna ta on tõesti üks suur pere.
On kaks faktorit, mis kinnitavad minu usku transatlantilise sideme püsivusse. Esiteks idee USA ja Euroopa Liidu vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimiseks, mida ma tervitan, me peaksime sellega kiirelt ja otsustavalt edasi liikuma. Teiseks, Euroopa on tänaseks ühtne, meid ei lõhesta enam erinev suhtumine USAsse. Minevikku on kadunud mõisted "uus" ja "vana" Euroopa, ja see on väga hea.
3. Koormajagamise küsimus NATOs on igavene. Jah, sõjaliste võimete osakaal USA ja ülejäänud liitlaste vahel on ebaproportsionaalne ja seda tuleks muuta. Samas oleme ühte meelt selles, et USA peaks jääma maailma võimsaimaks sõjaliseks jõuks. Euroopa peaks oma kaitsekulutusi tõstma, kuid samaväärt oluline on mõelda, kuidas ja millele kulutada. Nagu eelarve tegemine tähendab sisuliselt prioriteetide paika panemist riigi tasandil, nii on see ka NATO kontekstis.
Eesti valitsus suutis eelmisel aastal viia kaitsekulutused 2%-ni SKPst. See on eriti tähelepanuväärne majanduskriisist tingitud üldise kärpe- ja kokkuhoiupoliitika tingimustes. Kuid kahjuks on Eesti siinkohal pigem meeldiv erand kui reegel.
Kuna Euroopa majanduskriis veel kestab, on meil väga vähe alust oodata, et kaitsekulutused tõuseksid lähiajal drastiliselt. Majanduskasvu taastumine võtab paratamatult aega. Sestap võtab aega ka Euroopa kaitsetööstuse muutumine konkurentsivõimelisemaks ning integreeritumaks. Loodan, et sellele pöörab vajalikku tähelepanu käesoleva aasta lõpus toimuv Euroopa Liidu kaitse- ja julgeolekuküsimustele pühendatud Ülemkogu.
USA äsjane otsus mitte teostada NATO Euroopa raketitõrjeprogrammi 4. faasi, ja üldine USA kaitsevõimekuse kohaloleku vähenemine Euroopas on järjekordseks märguandeks eurooplastele, et me peame kasvatama oma panust meie ühistesse kaitseinvesteeringutesse.
Samas olen ma jätkuvalt veendunud, et USA pühendumus Euroopa julgeolekule on "kivisse raiutud", nagu on öelnud kaitseminister Chuck Hagel.
Tänan teid.
