Olin umbes viiene, kui isa võttis mind esimest korda kalale kaasa. Mäletan siiani tohutut põnevust ja uhkust,ja helesinist sooja jopet. Ema ja isa olid enne minekut veidi vaielnud, kas mul hakkab külm või mitte.
Küllap proovisin siis esimest korda ise paati sõuda. Olin veel väike tüdruk ja ega see mul tookord kuigi hästi välja tulnud. Isa julgustas ja õpetas ning tänu temale olen hiljem sõudmise päris hästi selgeks saanud.
Kas me sel päeval kala saime, enam ei mäleta. Ja tegelikult pole see mu jaoks kunagi kuigi oluline olnud. Just isa näitas mulle, kui tore on üle paadiserva selges järvevees kalu vaadata. Seda teen tänini hea meelega. Tean, kus pikutavad Saadjärve haugid.
Kõige tähtsam oli, et isa võttis mind kaasa. Et sain temaga koos olla, midagi uut proovida ja maailma avastada. Ja muide, meie paadist ujus tookord mööda metskits! Päriselt. Seegi on mul tänaseni eredalt meeles.
Lapsepõlvest meenub veel eriline soojus ja turvatunne, mida me vennaga kogesime laupäevaõhtuti, kui ema ja isa üheskoos saiakesi küpsetasid. Need olid lihtsad, aga ääretult õnnelikud hetked.
Arvan, et inimesel on põhjust olla väga õnnelik ja tänulik, kui tal on head ja armastavad vanemad. Kui on kodu, kust saab kaasa eeskuju, kindlustunde, elutarkuse ja oskuse elusse muhedalt suhtuda. See on tohutult suur õnn ja väärtus, mille tähendust mõistame aastatega üha paremini.
Isadepäeval täname argipäeva eest. Kõigi nende tavaliste päevade eest, mil tuleb üheskoos hakkama saada, üksteist toetada, mitte ära tüdineda ega alla anda. Elada seda elu, mis meile on antud, nii rõõmsalt ja hästi, kui oskame.
Mul oli äsja võimalus rääkida ka tulevaste isadega. Neile tahaksin südamele panna ühe lihtsa mõtte: perekond ja lapsed ei ole projekt. See on elu. Päris elu kõigi oma rõõmude, murede, viperuste ja vedamistega. Nagu ütles apteeker Tootsi pulmas: elu ei maksa karta.
Meie seas on emasid ja isasid, kes saatuse tahtel kasvatavad lapsi üksinda. Teame ju kõik, et üksi kahe inimese koormat kanda on enamasti raskem kui kahekesi. Seepärast panen kõigile südamele: julgegem abi küsida ja osakem abi pakkuda.
Suur tänu kõigile vanavanematele, õpetajatele, vendadele, sõpradele ja teistele lähedastele, kes on lapse jaoks olemas ning võtavad vajadusel kanda ka isa rolli. Teie hoolimine ja tugi on hindamatu väärtusega.
Isa soojus, julgustus ja elutarkus saadavad last kogu elu. Ka siis, kui lapsel endal suurem juubelgi juba selja taga. See side kestab üle põlvkondade, andes meile kaasa midagi, mida saame omakorda edasi anda oma lastele ja lastelastele.
Suur-suur aitäh kõigile isadele ja vanaisadele kõige selle eest, mida te oma laste ja perede heaks iga päev teete.
Ilusat isadepäeva kõigile!
