Armas Marju! See, et sa oled suutnud niisugust foorumit nii pikka aega kokku tuua ja et nendel aruteludel on ka tulemused, on minu arvates imetlusväärne. See näitab, mis Eestis on olnud võimalik, on praegu võimalik ja on võimalik ka tulevikus.
Mina kahtlemata ei ole haridusspetsialist, kuid tööaastate vältel olen selle teema üle palju mõelnud ja eriti õiguskantsleri ametis ka palju kogenud.
Alustada ei saa kuidagi teisiti kui sellest, et Eestis ei tohi ega saa teisiti kui tegudega näidata, et iga laps on kallis kui silmatera. Selle eest, et iga laps kasvaks heaks inimeseks ja leiaks kõige parema elutee, vastutab minu meelest kogu ühiskond. Mitte ainult perekond või kool. Muidugi nemad ka, aga ka kõik teised.
On hulk küsimusi, millele vastus on nüüd vist kõigil ühine. Näiteks, kas kool peaks igal juhul toetama annete avaldumist ja nõrkustest ülesaamist? Eriarvamust ei ole – jah.
Usutavasti oleme ühel meelel ka selles, et laps peaks omandama loovaks mõtlemiseks vajalikku materjali ehk teadma siiski mõningaid fakte ja vastuseid ning tundma keeli.
Samuti peaks laps harjutama ühiskonnaliikmeks olemist. See pole sugugi lihtne ja teisiti ei saa, kui kool on vajalik.
Ilmselt oleme üksmeelel selleski, et hästi haritud, vaimselt ja füüsiliselt võimekad ning tugevad inimesed loovad lõpuks koos eduka ja õnneliku ühiskonna – hea rahva.
Eriarvamused tekivad siis, kui tuleb vastata küsimusele, kuidas me seda saavutame. Mis üldse on hea haridus? Kuidas õpetada ja kuidas õppida? Selge on ka see, et raha ja inimesi on kõikjal ja alati puudu.
Marju sissejuhatus oli suurepärane ja julgustas mindki jagama oma arvamusi. Ma ei julge öelda, et seisukohti, kuid arvamusi selle kohta, milline see tulevikukool võiks olla.
Need arvamused põhjustavad kahtlemata kriitikat ja ongi kriitikale avatud. See on foorumi mõte.
Lühiduse huvides jätan need teravad pintslitõmbed, mille siin teie ees teen, pehmendamata ning vabandused eest ja tagant kõrvale. Olgu need siis siin ja praegu sulgude ette toodud.
Niisiis, punkt üks.
Paljudele teist pole see üllatus. Mina olen alati olnud ja jään alati vastu sellele lähenemisele, et haridus on teenus. Et õpetaja on klienditeenindaja, õpilased ja vanemad seevastu tarbijad, kliendid, ning mängu tulevad tarbijakaitse, kohus ja vaided. Minu arvates nii ei saa.
Kool ei saa olla koht, kus on kliendid ja klienditeenindajad ning kus toimub miski, mis on standardiseeritud, mõõdetud, kaalutud ja kontrollitud toode või teenus.
Minu arvates ei tohiks Eestis üleüldse üle võtta võõraid rumalusi ega totraid moevoolusid. Ei poliitikas, juhtimises ega kusagil mujal. Üks neist rumalustest, mida kahjuks on hoolega üle võetud, on püüd mõõdetamatut iga hinna eest mõõta. Sellega on juba kõvasti kurja tehtud nii riigivalitsemises, ravimises kui ka õpetamises.
Eelmise ametikogemuse pinnalt julgen jagada tunnet, et hariduselu on kohati muundunud justkui juriidiliseks ja raamatupidamislikuks probleemiks, iga loova hinge jaoks kitsavõitu umbseks puuriks.
Õpetajale, kes suudab luua erilise loomingulise õhkkonna, kelle originaalne mõtteilm ja eripärane meisterlikkus toovad õpilastest parima välja, ei jagu minu meelest enam alati ja igas koolis küllaldaselt hingamisruumi ega tunnustust.
Küllap me kõik mõistame, et koolibürokraatia paisub täpselt samal põhjusel, miks bürokraatia paisub muudes eluvaldkondades. Ikka usalduse puudumise tõttu ja sellepärast, et tundub: kui midagi on halvasti läinud, siis mida karmim reegel, seda kindlamalt edaspidi enam miski halvasti ei lähe.
Elu peaks olema kindlalt näidanud, et nii need asjad paraku ei käi.
Muidugi tuleb see bürokraatia ka tahtmisest, et oleks hea tunne, et kõik on minu kontrolli all.
Elu ilu ja valu ning hariduselu ilu ja valu seisnebki minu meelest selles, et kõik ei ole kontrolli all, kõik ei saagi olla kontrolli all ja kõik ei peagi olema kontrolli all.
Kange kontrollimise ja mõõtmisega raisatakse minu meelest lisaks võimalustele saavutada parimat ka lihtsalt raha.
Julgen väita, et katse kõiki ja kõike mõõta, võrrelda ja kontrollida luhtub nagunii. Küsimus on ilmselt selles, kui palju enne jõutakse kahju teha.
Kinnituseks on juba väärtusõpetus, kus ei küsita mitte hinna või maksumuse, vaid väärtuste kohta. Mis kasu sellest on, kui oskan arvutada, mis on millegi hind, aga ei oska enam aru saada, mis on millegi väärtus?
Meenub, et Eyjafjallajökulli purske tõttu tuhavangi jäämise eest olen tänulik sellepärast, et õnnestus ära käia Kairo Egiptuse muuseumis – napilt enne häbiväärset rüüstamist, mis seda muuseumi tabas. Selle peale ütles egüptoloog Sergei Stadnikov, et mõned inimesed ei vääri oma ajalugu.
Igatahes oli selles muuseumis mitme eksponaadi juures silt „hindamatu väärtusega“. Mõnel oli märgitud, millisele summale on see kindlustatud, ja siis olid need, mille juures oligi sildike „hindamatu“.
Täpselt nii, nagu seda on kõik lapsed.
Sestap julgen pakkuda, et võib-olla tasub seada sihiks see, et usaldame õpetajaid ja lapsi. Et ei kuluta enam aega ega elujõudu lõputule aruandlusele, mõõtmisele ja kaalumisele, millest nii kenasti presidendi roosiaias kõneles Aliis Aalmann, vaid panemegi kogu jõu mittehinnastatava väärtuse loomisele.
Õpetajate seast kerkivad eeskujud ja parimad esile täiesti loomulikul moel, ilma et selleks oleks koolibürokraatiat tarvis. Täpselt samamoodi leitakse loomulikul moel üles need, kes on küll õpetajaks hakanud, aga kahjuks ei sobi. Ükskõik kui eluterve ja toetav tööõhkkond koolis ka on. Mõne erandi tõttu ei tohi umbusaldada kõiki.
Varasema kogemuse pinnalt tean sedagi, et haridusministri roll ühiskonnas on üks raskemaid üldse. Kõik teavad täpselt, kuidas haridust tuleb korraldada, ja vastupidi, on veendunud selles, et nii, nagu seda on korraldatud, küll ei saa. Ja süüdi on muidugi kes? Ikka minister ja kogu ministeerium, täiesti ükskõik, kes parasjagu ministriametis on. Nii et aitäh, austatud minister, paljude julgete sammude eest!
Olen mõelnud ka nii, et äkki pole tehisaru ajastul enam tarvis lasta pähe tuupida sadat õiget vastust sajale õigele küsimusele. Niimoodi on küll lihtne neid murdosa täpsusega punkte kokku arvutada, aga elu olulistele küsimustele sel viisil vastama ei õpi. Selle asemel hakatakse uudishimu, väljamõtlemist ja riski ehk peene sõnaga innovatsiooni hoopiski pelgama.
Ja siis mõtlen, et tehisaru ajastul äkki piisaks õppeaines edasiliikumiseks edasiliikumist võimaldava lati ületamisest. Polegi vaja välja selgitada, kas saavutatud on 60,8 punkti, 91 punkti või jäi saavutus 18,9 punkti peale.
Olümpiaadid ja võistlused jäävad ikka alles. Olen sügavalt veendunud, et koolis, selles ühiskonnaliikmeks harjutamise käigus, tuleb harjutada ka pingeolukordi, võitmist ja kaotamist. Seal, kus see on tõesti kohane ja viib edasi.
Kui nii läheks, kaoksid koolide edetabelid ära.
Aga äkki polegi paha?
Kas ikka on õpetaja suhtes õiglane, kui edetabelist vaatab vastu see või teine koht?
Õpetaja on andnud oma parima, kuid me kõik teame, et ühtedesse koolidesse on õpilased – vabandust, vanemad ja kodud – valitud, teistes on need, kes seal on.
Mida need edetabelid õigupoolest ütlevad ja kas tõesti on halb, kui need ära kaovad?
Ma arvan, et poleks ka päris halb, kui kutse- ja kõrgkooli pääseks kirjelduse alusel sellest, milline oli varasem hariduskäik, millistel olümpiaadidel, võistlustel ja näitustel on käidud ning millised on hobid. Võib-olla on asjakohased ka vestlus, rollimäng või katsepäevad soovitud erialal.
Tehisaru kasutamine koolis – ikka selleks, et õppida rohkem, mitte vähem, ja õppida paremini – on minu meelest igati mõistlik. Ei ole mõtet selle vastu võidelda. Hoopis tuleb kiiresti kohaneda ja ehitada oma tugevust. Eesti on õnnelikus olukorras, sest me saame ka haridussüsteemi valmis õmmelda nagu rätsepaülikonna.
Kui tohib eriti suurelt unistada, siis äkki suisa nõnda, et iga lapse haridustee sobib just talle.
Juhul kui tehisaru kasutamine annab õpetajale rohkem aega vahetuks tööks õpilastega, vestlusteks, uurimisretkedeks ja mängudeks, siis oleme minu meelest võitjad. Ja siis äkki saame isegi praegu haridusele kulutatava rahaga luua maailma parima kooli – märksa parema, kui PISA test seda mõõta oskab.
Veel üks võib-olla ebapopulaarne mõte, aga selleks see foorum on.
Minu arvates peaks kooliharidus, aga ka kodune kasvatus edaspidi arendama vabadust ja vastutust, ettenägelikkust, riskijulgust ja käelist osavust. Muu hulgas oskust ise toitu kasvatada ja valmistada.
Ülemäärane sõltuvus elektrist ja tehnoloogiatest on minu meelest ohtlik. Totaalne turvalisus ja mugavus ei ole võimalik ega ka ihaldusväärne.
Romaanid ja, ma usun, iga vanema inimese elutunnetus kinnitavad, et inimeseks olemine kogu oma valu, vaeva ja rõõmuga ning usaldus üksteise ja elu vastu on lõppastmes ilus.
Et see ongi see, mis teeb elu tõeliselt väärtuslikuks.
Ja siis mõtlen, et äkki ergutab siin tehisaru ajastul just suurte keelemudelite toodetud plönnide tüütu ja raiskav mass meid kõiki rohkem silmast silma rääkima, käsitsi kirjutama, süvenenult lugema ning välja kujundama omaenda eripärast väljendusviisi. Äkki kehutab see meid oma tundlaid teritama, et mõista teisi inimesi, nende soove, vaateid, nõrkusi ja tugevusi palju paremini. Sest see viib päriselt elus edasi ja teeb meid rahvana tugevamaks.
Selle jutuga ei taha ma öelda, et meie õpilased ega praegused täiskasvanud ei peaks olema vilunud erisuguste tehisaru lahenduste kasutajad. Jutt ei ole ainult suurtest keelemudelitest.
Muidugi peaksid olema. Ja muidugi tuleb osata asendada rutiinset tööd ning oma töö tulemust võimendada. Jätta niimoodi rohkem aega selleks, milleks just inimene oma ettearvamatu mõtteilma ja tundeeluga erinevalt masinast võimeline on.
Põlvkonnad on väiksemad, aga saagu neist võimsad põlvkonnad, kes julgevad elada ja kes päriselt tahavad elada just siin Eestis, eesti keele ja eesti kultuuri kandjatena.
Armsad koolijuhid, head õpetajad, head õpilased, head linnade ja valdade hariduselu korraldajad, armas haridus- ja teadusminister, armas rahandusminister, armas pikaajaline kolleeg ja pinginaaber riigikontrolör, akadeemik Aaviksoo, professor Lauristin!
Kartmatut ja põnevat mõttelendu teile!
