President: kas te selle peale ka mõtlete, mmida te teete nende noorte hingedega? Sakala

Riigipea räägib Tallinna ja ülejäänud Eesti vahele tekkinud lõhest, majanduse struktuuri muutumisest, koroonast, rahvusvahelistest suhetest ning teistest keerulistest teemadest, kuid kõige murelikumaks läheb tema hääl - nägu pole maski tagant väga näha - abielureferendumi üle arutledes. Kaljulaid arvutab, et Eestis on mitu tuhat tundlikus eas homoseksuaalset noort, kes peavad praegusel foonil avastama, kes nad on. «Kas te selle peale ka mõtlete, kallid sõbrad?» küsib ta. «Kas te selle peale ka mõtlete, mida te teete nende hingedega?»

Proua president, kui ma teie nõuniku Taavi Linnamäega seda intervjuud kokku leppisin, jäi mulle tema jutust kõrva väljend, et teil on esimese ametiaja viimane aasta. Kas selle põhjal oleks liiga julge järeldada, et ebasobivast poliitilisest konjunktuurist hoolimata pole te teise ametiaja võimalust veel maha matnud?
Tegelikult ei ole see minu asi selle peale mõelda. Mina teen oma tööd nii, nagu on antud. Eestis peab riigikogu leidma selle jõu, ületades poliitiliste jõudude piirjooni, jõuda kokkuleppele, kellele tal on mõistlik see ettepanek teha. See ei ole presidendi vastutus ja ülesanne.

Teie olete võtnud ette ühe teise kandideerimise, OECD peasekretäriks.
Jaa, see on muu hulgas taas üks Eesti mainekujunduse projekt. Nii nagu me ÜRO julgeolekunõukogu kampaaniat tehes väärtustasime küll seda võitu, mis lõpuks tuli, aga ka selles kampaanias endas oli väärtus. Luua sidemeid, tutvustada meie mõtteviisi, luua meie ettevõtetele võimalusi.
Ka OECD kampaania, mille pakkusid välja välisministeeriumi inimesed, on üks võimalus hoida Eestit positiivselt pildil. Praegusel ajal on see kaunis keeruline. Väga vähe on välissuhtlust, toimub vähe seminare ja konverentse, kus me kõik oleme harjunud käima. See on rohkem Eesti kampaania kui minu enda tööle kandideerimine.
Oleme tänaseks vestelnud kõikide OECD suursaadikutega. Ma usun, et meil on juba õnnestunud nügida OECD tooteportfelli sellisemaks, nagu meile on oluline: et digitaliseeruvas majanduses ei tekitataks administratiivselt kunstlikke turupiire sinna, kus tehnoloogia on need piirid kõrvaldanud.
Me räägime globaalsest teenusteturust. Meie huvi on, et see oleks hästi lahti, hästi vaba, et me saaksime siia Eestisse tööle võtta inimesi, kes ise elavad näiteks Fidži või Vanuatu saarel, aga võivad meil ju näiteks raamatupidajana töötada. Et see kõik oleks administratiivselt võimalik. Ja et OECD võtaks vastutuse analüüsida, kuidas loodav väärtus jaguneb töökohariigi ja kodukohariigi vahel.
Need on kõik hästi olulised küsimused, kus Eesti on maailmas tegelikult võimeline nägema kaugemale kui ükski teine riik. Me oleme seadnud sellele OECD kampaaniale ülesande, et me töötaksime arenenud riikide mõtetes katalüsaatorina, nii nagu me seda Euroopa Liidus oleme suutnud. Ma väidan, et Euroopa riikide digiallkirjade keskkonda eIDAS ei oleks tänaseni olemas, kui ei oleks Eesti digilugu. Ameerikas, Austraalias, Kanadas me midagi sellist ei näe. Kõik Euroopa valitsused mõistavad samas, milline on e-valitsemise mudeli olulisus ja mugavus, kõik püüavad sinnapoole. Ja see on Eesti kui katalüsaatori töö. See on ka meie majanduseduks.

Samas on see teil ju ikka tõsine mõte.
Jaa. Kui juhtub, et me selle konkursi võidame, siis nii nagu me oleme täna ÜRO julgeolekunõukogus rõõmsalt vastutust kandmas, saab ka see teoks.

Te olete rahvusvaheliste organisatsioonide usku. Võtame sellesama ÜRO julgeolekunõukogu või OECD. Samal ajal on neid väga palju kritiseeritud, alates WHO-st …
Jaa. Aga on meil mingi parem variant? Et tõmbame teki üle pea ja istume siin omaette? Meie asi ongi teha neid multilateraalseid organisatsioone paremaks. See on iga väikese riigi kohustus.
Väga paljud ütlevad, et Euroopa Liit on ebaefektiivne. Ent kujutame ette, et meil ei ole Euroopa Liitu ja me üritame näiteks lahendada Euroopa keskkonna- või kaubandusküsimusi. Praegu tuleme Brüsselisse kokku ja siis kõik ütlevad, et oi issand, küll vaidlevad, küll on palju pahandamist, küll läheb aega … Aga kujutage ette, et me teeks seda ükshaaval.
Kui me niimoodi analüüsime multilateraalseid kehandeid, isegi ÜRO-d, siis on meil vähemalt üks koht, kuhu minna ja arutada kõige valusamaid ja keerulisemaid küsimusi. ÜRO julgeolekunõukogu lauatagune on diplomaadile sama mis kaitseväelasele missioon Afganistanis. Kõige keerulisemad, kõige raskemad, kõige nukramad läbirääkimised.
Väikeriigile on oluline, et sellised kohad on olemas. Et inimestel on nendesse usku. Ja teha neid nii heaks kui võimalik on meie huvides. See on meie julgeoleku küsimus.

Ühest küljest tundub, et praegusel riikide egoismi ajastul on neid vaja rohkem kui kunagi varem. Teisest küljest on tulu neist vähem.
Kus me seda riikide egoismi näeme? On suured riigid, kellel on olnud mõnikord rohkem ... ütleme ... jõudu ja võimu rikkuda rahvusvahelisi kokkuleppeid. Aga kui vaatame Saksamaad, Prantsusmaad, ka Suurbritanniat, kuidas ta osaleb Eesti kaitses ... Ma ei näe kuskil riikide egoismi.

Aga kui me vaatame seda, kuidas kõik panid piirid kinni, kui koroona tuli, kuidas Hiina enam-vähem kogu maailma arvelt alguses koroonat varjas …
Hiina on natuke teine teema. Hiina on globaalne murekoht. Tegemist on kasvava majandusvõimuga, kes peale selle ei ole demokraatia. Me peame selgelt eraldi vaatama demokraatlikku ruumi, kuhu me ise kuulume, ja teistsuguseid riike. Demokraatlikel riikidel on alati omavahel rohkem sarnaseid jooni kui neid erisusi, mille üle vaielda - tsiteerin ühte Suurbritannia diplomaati. See annab meile ka võimaluse omavahel vaielda. Teistsuguste riikide, nagu Hiina ja Venemaa plaane on meil keerulisem mõista, sest nad ei ole avameelsed. Hiina on üsna selgelt väljendanud, et kavatseb oma majanduslikku jõudu kasutada ka poliitilisel tasandil. Kuidas täpselt, seda me veel ei mõista ja see on ka muutuv ja arenev. Järelikult tuleb sellega tegeleda. Venemaa, vastupidi, on kahanev jõud. Ta on pigem regionaalne kui globaalne risk, sest tema demograafia on päris halb, tema majandus on päris kehv. Euroopa riigid saavad aru, et oma regionaalse riskiga tuleb meil suuresti ise tegeleda täiesti sõltumata sellest, kes on võimul Ameerika Ühendriikides või mujal. Globaalselt peame aga kõik vaatama, kuidas me suudame oma demokraatlikku allianssi hoida, kaitsta ja arendada.
Regionaalselt on eurooplastel omad ettearvamatud probleemid. Meie naaberriik Venemaa on rünnanud mitut riiki, kes on vähem kaitstud sellestsamast rahvusvahelisest võrgustikust, mille fänn te ütlesite mind olevat. Ma tahaks näha seda Eesti presidenti, kes ütleb, et seda pole vaja. Ma ei ole selle fänn, see on meile eluliselt oluline.

Ma tahtsin sinna näidete nimekirja lisada ka Ameerika Ühendriigid, kes sellesama OECD kontekstis on digimaksu pikalt blokeerinud. Ka oma väga kitsast huvist.
Mina lisan sinna Ameerika Ühendriigid, kes on EFP (Enhanced Forward Presence, NATO suurenenud kohalolek - toimetus) raamriik Leedus; ma lisan sinna Ameerika Ühendriigid, kes ei ole Euroopas ka viimastel aastatel vähendanud oma väekoosseisu; ma lisan sinna Ameerika Ühendriigid, kes teevad jõupingutusi, et demokraatlik väärtusruum ei langeks näiteks läbi 5G ega muutuks ohvriks uuele tehnoloogiale, kus kaoks meie inimeste andmete turvalisus. Ühte nüanssi ei saa kunagi kinni jääda.

Kas Ühendriikide vastuseis digimaksule oleks lähiaastatel murtav?
Kahtlemata. Kõigepealt tuleb see asi ümber defineerida. See maks, millest räägitakse, suurte digiettevõtete maksustamine, on ainult esimene samm. See ei ole lõppeesmärk. See on ainult vahejaam.
Kuidas mõista seda, et industriaalajastu on kadunud? Ei ole enam nii, et inimesed lähevad kell 9 tehasesse, teevad seal kella 17-ni tööd, tehasest tuleb maksujõgi riigile ja vastavalt kodusele aadressile osutab riik sulle haridus- ja muid teenuseid. See kõik on kildudeks. Üksikisik on majanduslik jõud. Üks osav, haritud, hästi spetsialiseerunud inimene võib töötada korraga kümnes ettevõttes kogu maailmas. Kuidas ta saab oma Pay-Pali account'ile laekunud palga konverteerida maksustatavaks tuluks, tõestada seejuures, et see on täpselt see, mis ta teenis? Selliste asjadega peame hakkama tegelema, tulevikumajanduse küsimustega.
Siit tuleb laiem globaalse õigluse küsimus ka. Kui eestlane töötab kümnes maailma riigis, saab sealt oma tulu, siis millisele riigile jääb tema sotsiaalse toetamise kohustus? Kas seda saab valida? Kuidas, mille põhjal? Kõik need asjad tuleb omavahel läbi rääkida ja ma näen edaspidi palju rohkem ühendatud maailma kui seni.
Ja kui meil on seni olnud väga selged tööandja ja töövõtja, siis kuidas te defineerite reisivat juutuuberit, kes sellest elatub? On ta siis tööandja või töövõtja?

FIE.
Just, meie kontekstis FIE. Aga kuidas ta saab kõik need erinevad jurisdiktsioonid, kus ta toimib, enda jaoks tööle, nii et tal on lihtne maksta ära ka maksud?
Seda kõike ma OECD suursaadikutele rääkisingi ja usun, et see laiendas ka nende jaoks digimajanduse tähendusvälja oluliselt. Selle töö oleme ära teinud juba enne, kui oleme üldse jõudnud ametlike kuulamisteni OECD-s.

Rääkisite enne Hiinast. Hiina koroonasse nakatunute arv oli eile 28 (intervjuu on tehtud neljapäeval - toimetus), Eestis 208. On nagu mingisugused asjad, kus autoritaarsed ühiskonnad suudavad väga kiiresti …
Ohoo! Oi-oi, see on üks kõige valem mõte, mida ma olen kuulnud, ja oi kui palju ma olen seda kuulnud. Totalitaarsed režiimid suudavad hallata viirust paremini kui demokraatlikud riigid! Vabandust, kui see viiruskriis oleks lahti pääsenud siin, Eestis, kas te kujutate ette, et pool aastat oleks see püsinud saladuses, nii et teadlased ei tea, arstid ei tea, rahvusvaheliselt seda ei teata? Kui meil on kusagil haiglatäis kopsupõletikus inimesi, siis lehed kirjutavad, rahvusvaheline kogukond tuleb ja vaatab olukorrale näkku ja sisse.

Kujutage ette, kui me oleksime kohe, kui see asi lahti läks, saanud terve maailmaga hoiatuse, et midagi on toimunud. Meil oleks kuid rohkem hoiatusaega ja meil võiks olla palju vähem hukkunuid, kui see kõik oleks alanud demokraatlikust riigist. Totalitaarse riigi puhul see arv 28 ei tähenda mitte midagi. Demokraatlikud riigid ei valeta oma kodanikele ega rahvusvahelisele kogukonnale.

Demokraatlikud väärtused on midagi, millest me viimasel ajal räägime väga palju. Kas sellised asjad nagu demokraatliku ühiskonna väärtused on üldse olemas või ongi demokraatliku ühiskonna tunnus see, et neid väärtusi on igaühel erinevaid? Minu küsimus lähtub sellest, et kui me kevadel hakkame hääletama selle üle, kas abielus tohivad olla ainult mees ja naine, siis on neid, kellele on ainumõistetav, et riik ei tohi täiskasvanud inimestele ette kirjutada, keda nad tohivad armastada, ja samas neid, keda abieluinstitutsiooni muutmine väga sügavalt puudutab.
Riigikohtunik Ivo Pilving ütles arvamusfestivalil väga ilusasti, et meie põhiseaduses on peidus veel palju vabadusi, mille me leiame üles alles tulevikus. Need situatsioonid, kus me küsime, kas see on põhiõigus, kas see peaks olema võimalik kõikidele inimestele, need situatsioonid alles ilmnevad. Näiteks õigus puhtale keskkonnale, mida põhiseaduslik assamblee ilmselt ei oleks mõistnud kirjeldada. Aga Ivo Pilving ütles, et tema jaoks annab põhiseadus koosmõjus ümbritseva keskkonnaga selgelt sellise tulemuse.
On hästi oluline, et meil oleks üheselt arusaadav, et inimõigused, üksikisiku õigused, on need, mida meie põhiseadus väga tugevasti kaitseb. Me ise tegime endale sellise põhiseaduse ja võtsime selle 1992. aastal vastu. Inimõigused on ka defineerimisel, muutumises ja arenemises. Täiesti mõistlik on, kui me aeg-ajalt oma rahva käest küsime, kas me peaksime oma inimeste õigusi laiendama.
Kui liitusime Euroopa Liiduga, küsisime kaude oma inimestelt, kas me tahame, et laiendataks meie õigusi näiteks tööjõu vabale liikumisele kogu Euroopas. See ei olnud meile enne iseenesestmõistetav. Täpselt samamoodi on arenemises inimeste mõistmine, mismoodi me käsitleme eri soost või samast soost inimeste kooselu.
Mõne aasta eest suutsime vastu võtta kooseluseaduse. Selle poliitiline eestvedamine oli suhteliselt kiire, ühiskond ei jõudnud mõnes mõttes järele tulla ning tulemus on see, et rakendusakte ei ole meil tänaseni. Kui läheneda sellele ainult ratsionaalsest aspektist, siis võiks teha need rakendusaktid ära ja meil oleks kõikidel inimestel juriidiliselt võimalik oma kooselu ja sellest tulenevaid kohustusi ja õigusi reguleerida.
Sellest on võimalik minna inimõiguste mõtestamisel edasi ja jõuda sinnamaani, et kui abielu käsitleda mitte ainult kui õiguslikku toimingut, vaid kui midagi ilusat, püha ja suurt, siis kas me tahame jätta osa ühiskonnast sellest ilma? Siin ongi see koht, kus saab küsida ja saab vastata. Küsimus on selles, kas me oleme juba ühiskonnana seal, kus seda küsimust küsida, või me ei suuda seda haiget tegemata arutada.

Kuidas teile tundub?
Mulle tundub, et meil ei ole praegu vaja arutada selle üle, kas me oleme sealmaal või ei ole. Natukene on nii, et sõtta tuleb minna, kui sõda puhkeb. Nüüd on see arutelu läbi referendumikavatsuse meile selleks aastaks ette antud. Nüüd tuleb seda vaidlust pidada.
Ma isiklikult arvan, et võibolla oleks olnud mõistlikum kooseluseadus koos rakendusaktidega vastu võtta ja elada sellises olukorras mõnda aega, siis vaadata edasi. Aga nüüdseks on see arutelu kiirendatud tempos jõudnud sinna, kuhu see võib-olla muidu ei oleks jõudnud: kas kõik inimesed on päris inimesed. Seetõttu on see minu jaoks ka küsimus, kas siis osa Eestimaa inimesi justkui ei peaks omama seda õigust. Aga see on minu väga isiklik arutelu, mida ma jagan teiega, ja ma arvan, et iga inimene peab oma peas selle arutelu maha pidama.

Ehk siis kooseluseaduse rakendusaktide kaudu oleks olnud võimalik liikuda edasi evolutsiooniliselt ja nüüd võib revolutsioon, kui seda võib niimoodi nimetada, tekitada sügavamaid lõhesid?
Vaadake, kui valitsus läks väga tülli sellepärast … Ma tean ju, et peaminister Jüri Ratas on samameelne nagu mina. Ka tema leiab, et kõikidel inimestel on õigus õnnele ja armastusele. Sellegipoolest oli mul natuke kurb kuulata, et viis väga rasket päeva said läbi ja kriis on nüüd läbi. Kui võtta niimoodi, et ühiskonnas on mõni protsent homoseksuaalseid inimesi, siis on meil igas põlvkonnas neid mitusada. Seega on meil tundlikus eas, ütleme vanuses 12-22, mitu tuhat noort inimest, kes peavad avastama seda, millised nad on, sellel foonil, mis praegu on. Kas te selle peale ka mõtlete, kallid sõbrad? See oli minu jaoks kõige raskem küsimus. Kas te selle peale ka mõtlete, mida te teete nende hingedega? Neil on vanemad, kes saavad ka sellest teada. Paljud neist on minu põlvkonnale omaselt pidanud enda jaoks elu jooksul arenema selles küsimuses. Mõtestama inimõigusi, õnnelik olemise õigusi. See ei ole kerge ühelegi noorele. Mida me nendega teeme? Kas me ikka tahame seda teha? Kas me mõtleme selle peale oma väljaütlemistes?
Mina tunnen, et kusagil on need noored, kes on saanud haiget. Vanemad inimesed tulevad toime nii oma tunnete kui ühiskonna tunnetega. Aga noored … See kriis kestab. See kriis on tänu nendele kiirustavatele väljaütlemistele väga eluline ja väga valuline väga paljudele noortele ja kestab kindlasti referendumini. Andku ma ei tea mis meile tarkust iga kord, kui me sellel teemal räägime, mõelda nendele noortele.

Ütlesite veel enne valitsuskriisi, 14. septembril, riigikogus: «Meie ühiskond saab tekkinud lõhed parandada enne, kui nendest lõhedest sünnib pöördumatut kahju.» Selle järel on palju juhtunud. Kas see kahju on sündinud?
Neid lõhesid on võrdlemisi pika aja jooksul tekkinud ja osa neist on olnud paratamatud. Kui me vaatame oma 30 aasta majandusedu, siis see on olnud võrdlemisi suur. Kümneid kordi sissetuleku taseme tõusu. See tuleneb sellest, et meil on kasvanud produktiivsus. Produktiivsus industrialiseeruvas riigis, nagu Eesti on olnud, tähendab seda, et inimesed tulevad ühte kohta kokku. Nüüd, digitaliseeruvas majanduses, see nii enam ei ole, aga seni on olnud. See tähendabki, et kusagil kasvab produktiivsus, aga kusagil jääb maa tühjaks. Ja meil ei olnud alguses ressursse ega võib-olla ka jaksu märgata, et see lõhe Tallinna ja muu Eesti vahel nii suureks kasvab. Ka praegu, kui sa ütled need numbrid kõva häälega välja - Tallinn 135 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, ülejäänud Eesti 55 -, kõlab see inimestele uskumatult. Aga see on tõsi. Minule jälle kõlab uskumatult, et ka nüüd, kui meil on valitsuses erakond, kes suuresti saab oma hääled sellest lõhest toitudes, et kusagil on mingi rahvusvaheline liberaalsem seltskond ja kusagil need teised, unustatud, selle vahe ületamiseks tegelikult väga palju ei tehta. Endiselt on Tallinn Euroopa Liidu raha saajate nimekirjas, endiselt ma ei näe, et kohalikele omavalitsustele tehtaks maksubaas, mis ka maksubaas on ja looks kohalikule omavalitsusele sõltumatu iseotsustusõiguse, mis, muide, on ka põhiseaduslik õigus. Praegu on kohalik omavalitsus võimuka vähemuse vasall.
Kui raha ei tuleks riigieelarvest peenikeste jugadena koos vastavate reeglitega, mida tuleb jõustada ja kontrollida, oleks kesktasandil ka vähem ametnikke vaja. See ongi see haldusreform, mis on lõpule viimata.
See kõik on tegemata töö. Ja see on see, millest ma räägin: meil peab olema jõudu neid lõhesid ületada.

Viimase riigieelarve tegemise ja kriisimeetmete avalikustamise ajal on näha pigem vastupidist suundumust. Riik annab raha mingite väga konkreetsete asjade jaoks. Mõnikord, näiteks siinsamas Põhja-Sakala vallas, ka asjade jaoks, mida omavalitsus pole küsinud ja mida tal pole plaaniski teha.
Eks kiiruga tehtud asju tule hästi kiiresti analüüsida. Ma arvan, et sellest on õpitud ja sellised asjad ei kordu.
Palgatoetus oli esialgu väga mõistlik. Aga majanduses on alati ümberstruktureerimine toimunud ja toimub kriisiga kiiremini kui muidu. Nüüd tuleks toetada ettevõtteid, kellel on võimalus suurendada tootlikkust, et me ei maksaks lihtsalt eilse päeva kinnihoidmise eest.
Filosoofiline küsimus on, mida me ettevõtet toetama minnes toetame. Mind pisut hämmastab, et kui sa seisad ühiskonna nõrgema poole eest, siis väga suur hulk sinu ressurssi kulub ettevõtete senise omanike struktuuri säilitamisele läbi laenude riigipoolse odavama refinantseerimise. Pangad pakuvad ka raskel ajal raha, aga nad pakuvad keerulisematel tingimustel, mis võib tähendada osast osalusest loobumist, kui ei saada hakkama. Aga see ei tähenda, et ettevõttel ei ole võimalust. Tal on alternatiiv.
Kas riik peab panustama eilse majanduse struktuuri kinnihoidmisse või peab ta panustama tuleviku majandusse? Neile küsimustele tuleb diskussioonis rahulikult vastata. Ja sellisel juhul ei pea see raha, mida me laename, tekitama meie lastes küsimust, miks nad peavad seda tagasi maksma. Siis kompenseerib seda tekkiv majandusedu. Aga kui me seda raha valesti kasutame … Siis kindlasti järgmistel põlvkondadel need etteheitvad silmad on.

Mullu suvel andsite Sakalale samuti intervjuu. Istusime ühe teise Viljandimaa vallavanema kabinetis, Mulgi vallas, ja rääkisime peamiselt väga süngest asjast, keskkonnakatastroofist. Täna oleme siin, mask ees, ning tundub, et toonane aeg oli helge ja lootusrikas.
Üks on teise väljund. See, et inimesed jätavad loomadele vähem ruumi, et ökosüsteemid vaesestuvad, et loomaliigid elavad nii nagu ka inimliik hästi tihedasti üksteise kõrval, suurendab kindlasti selliste viiruste ülehüpete tõenäosust edaspidi. Me juba kannatame kliima- ja ökoloogiliste muudatuste all, mida inimene on planeedile põhjustanud.

Palju räägitakse sellest, et koroona muudab maailma. Marju Lauristin näiteks arvab, et see muudab positiivselt: et me muutume kuidagi inimlikumaks, üksteist hoidvamaks.
Eeldused on olemas. Viirus on välja toonud selle, et ühiskonna haavatavamas osas elavad paljud inimesed põlvkonnast põlvkonda kestvas vaesuses. Suurtes tööstusettevõtetes makstakse võrdlemisi vähe palka, tihtipeale kasutatakse odavamatest riikidest tulevat tööjõudu ja nendel inimestel on viirust rohkem, sest tihtipeale elavad nad väga kitsastes tingimustes. Tavaline inimene kusagil Saksamaal ei pruukinud teada, miks tema vorst nii odav on. Nüüd ta seda teab. Kas me ühiskonnana suudame reageerida sellele mõistlikul moel? Kas suudetakse lahendada see, et kümnendeid on ettevõtted olnud suurema turujõuga kui töövõtjad ning tööjõu hind ei kata tööjõu täiskulu hinda, mis on piirkonnas mõistlikud elamiskulud?
Ilmselt on võimalik veenda tööandjaid, et töövõtjatele on mõistlik maksta otse täiskulu palka, mitte teha seda läbi riigieelarve. Ehk et riik maksaks töötavatele inimestele sotsiaaltoetusi ja ehitaks neile sotsiaalkortereid. On tekkinud võimaluste aken sellest rääkida, nii et ma olen põhimõtteliselt Marju Lauristiniga nõus.

Nii et te näete seda kriisi ka võimalusena.
Absoluutselt. Loomulikult on sellest võimaluse kontekstis keeruline rääkida, sest inimesed kannatavad, surevad ja väga palju toredat kuni jõulupidudeni jääb olemata, aga kui see kriis meil kord juba on, siis parem on vaadata ka võimaluste poolele otsa.

Intervjuu veebiversiooni leiate siit: https://sakala.postimees.ee/7104234/president-kas-te-selle-peale-ka-motlete-mida-te-teete-nende-noorte-hingedega