Kas me uskusime kuu aega tagasi, et ühe Euroopa riigi maa-, õhu- ja merevägi ründab naaberriiki, pommitab linnu, vallutab võõrast maad? Ei uskunud.
Putini otsus 24. veebruari hommikul alustada sõda Ukraina vastu muutis selle kohutavaks tegelikkuseks.
141 ÜRO riiki ütles, et see on rahvusvahelise õiguse jõhker rikkumine, kuritegu ja nõudis, et Venemaa viiks oma armee Ukrainast välja. Venemaad toetas ainult 4 riiki.
Putini otsus saata Venemaa sõjavägi ründama Ukraina riiki tõi Euroopa südamesse uuesti sõja, mida pole siin pärast Teise maailmasõja lõppu olnud. Siis läksid Vene, Ukraina ja Valgevene elanikud samamoodi pommitamiste eest varjenditesse nagu täna otsivad õhurünnakute ajal kaitset perekonnad Kiievis, Mariupolis, Harkivis ja teistes Ukraina linnades.
Lahingutes on langenud tuhanded Ukraina ja Venemaa sõdurid. Pommide ja rakettide all on hukkunud sajad ja sajad Ukraina tsiviilisikud. Miljonid ukrainlased on põgenenud oma kodudest, et otsida varju kas Ukraina teistes piirkondades või välismaal.
uroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa ja veel paljud demokraatlikud riigid on enneolematus üksmeeles kehtestanud Venemaale sõja alustamise eest majanduslikud, rahanduslikud ja poliitilised sanktsioonid, mis isoleerivad Venemaa ja viivad ta majanduse eelmisse sajandisse. Samal ajal toetame Ukrainat nii sõjaliselt kui ka majanduslikult, andes sadade miljonite eurode eest kõikmõeldavat abi, et aidata tal ründajale vastu hakata.
Aga ma mõistan ja tean jõuetuse tunnet, sest sõjauudiseid lugedes-vaadates võib jääda mulje, et Ukraina on üksinda Vene armee vastu. Kuigi Ukraina ei ole üksi.
Miks Putin seda tegi? Ega keegi tema sisse päriselt näe. Kremlis öeldud eesmärgid „Ukraina denatsifitseerimine“ ja „Ukraina demilitariseerimine“ on vaid eesriie, mis varjab tegelikke eesmärke. Sest Ukraina ei ole sõjaliselt Venemaad ohustanud ja Ukrainas ei ole võimul natsid, vaid vabadel valimistel võitnud poliitikud.
Selle põhjal, mida Putin ise on öelnud, saab teha kaks järeldust.
Esiteks, talle ei meeldi iseseisev Ukraina riik, kes otsustab, kuidas ja kellega oma tulevikku korraldada.
Teiseks, ta kardab läänemaailma, mis toetub vabadusele ja demokraatiale. Putin süüdistab, et demokraatlik Lääs on Venemaa ümber piiranud, kuigi ühelgi lääneriigil pole olnud ega ole kavatsust Venemaad rünnata. Vastupidi, kõik me tahame Venemaaga häid ja sõbralikke suhteid, aga selliseid suhteid ei saa ehitada ühepoolselt.
Ukrainlased ütlevad, et nemad on sõja vastu. Venelased ütlevad, et on sõja vastu. Kordan seda, mida olen varemgi öelnud: see pole Vene rahva sõda Ukraina ja ukrainlaste vastu. See on Putini sõda.
Ma tean, et see sõda – Venemaal, muide, ei tohi ajakirjanikud sõna „sõda“ praegu kasutada – on toonud pingeid ka Eestisse.
Esiteks, meie ei pea Eestis kartma, et satume samuti sõtta. NATO kui kaitseallianss on öelnud, et ta ei lase end Putini sõtta tõmmata ja NATO liitlasena on Eesti kallaletungi eest kaitstud.
Teiseks, keegi siin Eestis ei pea tundma nagu tema oleks selles sõjas kuidagi süüdi. Ei ole. Ei ole, sõltumata rahvusest ja passi värvist. Kõik me oleme ühtemoodi Eesti inimesed. Igaüks meist on oluline. Meie kõigi tulevik, kui me ainult ise soovime, on Eestis.
Selle sõja algatas ja selle saab peatada ainult üks inimene – Vladimir Putin.
Lugesin hiljuti, kuidas Kostroma oblasti vaimulik isa IOANN BURDIN sai kohtunikult rahatrahvi, sest oli avalikult sõja vastu. Ajaleht „Kommersant“, kes sellest kirjutas, tsiteeris isa Ioanni: «Самое главное сейчас — хранить свое сердце от зла». Kõige tähtsam on praegu hoida oma süda eemal kurjast. Lisan oma poolt, et lisaks südamele tuleb kurjast ja tigedusest eemal hoida ka mõistus.
Üks soovitus, kui tohib. Olge meediat ja sotsiaalmeediat jälgides tähelepanelikud, et mis on tõene teave ja mis valelik propaganda. Õnneks teeb Eesti meedia – nii eesti- kui ka venekeelne – head tööd ja on usaldusväärne. Aga vahepeal tehke negatiivsete uudiste vahel ka sporti, kuulake muusikat, käige jalutamas, suhelge sõpradega. Sest vaatamata kõigele on see teie noorusaeg ja noored olete te vaid üks kord elus.
Kõige parem ja mõistlikum, mida teie praegu teha võite, on õppida. Et saada targemaks, hoolivamaks, inimlikumaks. Et teie põlvkond oskaks elada rahus ning pühendada enda energia ja teadmised heale, maailmale tõeliselt oluliste probleemide lahendamisele.
Hoidke ennast ja üksteist. Olge tähelepanelikud ja arvestavad. Nii oma kaasõpilaste, pereliikmete kui ka õpetajate suhtes.
Samuti kutsun teid olema avatud, abivalmid ja toetavad Ukrainast saabuvate sõjapõgenike vastu. Võibolla mõnestki neist saavad teie kooli- või klassikaaslased, ehk isegi pinginaabrid. Võtkem nad siis enda sekka, aidakem neil Eestis hakkama saada.
