Head Eesti kirjandusest hoolijad.
Eesti Kirjanike Liit 100 aastat. See on Eestile ja eesti kultuurile suur päev.
Milline nauding ja privileeg on eesti keeles lugeda eesti kirjandust, hoida käes uut või vana raamatut või tunda rõõmu, et nii ajakiri Looming kui ka Akadeemia jätkavad oma visa tööd. Nende värsked numbrid võiksid regulaarsemalt ka meie valitsejate laual olla, et tajuda laiemat vaadet ning igaviku perspektiivi.
Enn Soosaar kutsus 1992. aastal mõtlema sellele, et oma mõtete tsensuurivaba avaldamine on inimkonna ajaloos olnud pigem erand kui reegel. Ka papa Jannseni jaoks oli kirjutamine pidev munade peal käimine ja Jaan Krossi jaoks tarade vahel endaks jäämise kunst, kohus ja vaev.
Täna näib loomevabadus meile ainumõeldav ja loomulik, hoolimata, et sõda vabaduse nimel käib siit vaid paari lennutunni kaugusel. Aga selle sõja lähedus peaks meile meenutama, et vabadus, ka sõnavabadus ei ole midagi ettemääratult iseenesestmõistetavat. Seda tuleb hoida, seda tuleb kaitsta ja vajadusel selle eest võidelda. 20. sajandi tulest ja veest läbi tulnud eesti kirjandus teab seda kui isiklikku kogemust.
Väärt kirjandus on minu jaoks elu kontsentraat. See on elusam ja tihedam kui elu ise, loob sisemise dialoogi iseenda ja loetuga. Selles on suur avarus. See puhastab ja elustab teadvust ning pakub uusi tunnetusvõimalusi, millele me ise pole tulnud, nagu on tõdenud Jaan Kaplinski. Või Hasso Krullile toetudes: kirjandus on minek inimkogemuse potentsiaalsete äärmusteni.
Tõesti, hea kirjandus on tihedam kui elu. See kõrgub sotsiaalmeedia ja portaalide pealispindsuse ja näilisuse kohal, kuid vaatab sageli kurbuse ja nõutusega, kuidas just sealt altpoolt otsivad paljud tihedama elu kogemust, oma „kadunud kodu“.
Süvenev ja niiöelda aeglane kirjandus on hädavajalik vastukaal argipäeva säutsudele ja loosungitele, millesse võime kergelt uppuda. Selles näengi kirjanduse ja kirjanike rolli tänapäeval – anda inimesele aega, igavikutunnetust, süvenemist ja uusi mõtteid. Või Paul- Eerik Rummo sõnastatuna: aidata väljapääsu otsida või välja murda sellest savilikust ja surelikust.
Head inimesed,
tahaksin teie tähelepanu juhtida veel paarile momendile.
Meie kirjanduselu on rikas – meil on palju häid kirjutajaid, häid tõlkijaid ja häid toimetajaid, kes teevad südamevalu ja missiooniga oma tööd. Selle kõige üle võib rõõmu tunda. Ometi tajun, et eriti praegusaja kirjandusel puudub resonants. Teos ilmub ja kaob. Me ei jõua oma väiksuse tõttu retseptsioonis neile vastata. Eriti elavatele autoritele, mis tekitakski vajaliku tõlgendus- ja käsitlusvälja.
Samuti on lüngad meie oluliste autorite käsitlustest ja monograafiatest. On tähelepanuväärne, et nii Tammsaare kui ka Krossi monograafiad kirjutas soomlane. Ja olgem tänulikud, et need üldse kirjutatud on.
See kõik ei ole mõeldud otsese viibutusena kellegi suunas, kuna meie praegune teadussüsteem lihtsalt ei soosi sedasorti tegevust. Teadusarvestuses on see väheväärtuslik tegevus.
Aga see on meie kirjanduslugu, mis vajab ennekõike meie uurimist ja mõtestamist. Tõnu Õnnepalu on Viivi Luigest kirjutades pidanud eesti kirjandust salakirjanduseks, mis mõeldud ühe väga väikese kogukonna sisemiseks tarviduseks, täis krüptilisi vihjeid ja detaile, millest initsieerimatu kunagi aru ei saa. See on eesti kirjanduse oluline tahk.
Meie suurte autorite kogutud teoseid loeme ka pärast kolmekümmet vabaduseaastat siiani Nõukogude-aegsetest väljaannetest, mille ees- ja järelsõnad ning kommentaarid on aegunud. Tuglase kriitiline väljaanne küll tasapisi ilmub, aga Ristikivi, Gailit ja ka elavad autorid on sel kujul käsitlemata.
Väikerahva kultuuri oluline roll on ikka olnud oma rahva kokku toomine, ühendamine ja ühise välja tekitamine. See on see, mis loob Eestist Eesti. Aga kui me ise oma kirjandusega ei tegele, siis see roll ei toimi.
Hea eesti kirjanduspere,
Lind vaid mõistab, et mitte lennata
on suur ja raske häbi.
Seda Ellen Niidu mõtet kandkem ikka kaasas. Kui teile on kord juba tiivad antud, siis lennake.
Vabariigi Presidendina ma loodan teie peale.
Elagu eesti kirjandus ja Eesti Kirjanike Liit!
