Lugupeetud minister, Euroopa Keskkonnaagentuuri, Euroopa Komisjoni ja ÜRO esindaja!
Austatud teadlased ja ettevõtjad, head konverentsil osalejad!
Selle aasta 23. märtsil jäi Suessi kanalisse kinni konteinerlaev Ever Given. Kuueks päevaks katkes kogu laevaliiklus läbi selle tuiksoone. Koroonapandeemiast niigi pingule tõmmatud tarneahelad nagisesid katkemise ääre peal, kahjusid maailmamajandusele loeti miljardites dollarites. Nägime, kuidas üks pisike sündmus ühtäkki võimendas kogu süsteemis kuhjunud pingeid ja seda oli tunda kogu maailmas, Hiina sadamatest meie koduste kauplusteni.
Ühe laeva äpardus oli häiring süsteemis. Maailma majandus ei kukkunud selle tõttu kokku, aga näitas meile äärmise selgusega, mis juhtub, kui surve all olevas ja tihedalt läbi põimunud süsteemis toimub üks häiring. Räägin sellest juhtumist siin keskkonnakonverentsil seetõttu, et võrdlus ökosüsteemidega on ilmne.
Kui meil on kerge mõista, kuidas ummik Suessi kanalis on seotud uute autode hinna kallinemisega, siis võiks see aidata meil ka aru saada samalaadsetest ahelatest kliimas ja ökosüsteemides – näiteks kuidas uputus Pärnu hotellis tuleneb jää sulamisest Antarktikas või miks putukate arvukuse vähenemine tähendab seda, et ka meie enda toidulaud jääb vaesemaks. Ja loomulikult saame mõista sedagi, kuidas, tahtlikult või tahtmatult, on seda kõike suunanud inimese käsi.
Mul on hea meel, et see konverents käsitleb kliimat ja elurikkust lahutamatult seotuna ja sedastab, et kliimaneutraalsust ei ole võimalik saavutada ilma elurikkust kaitsmata. Mõeldes planeedi osade omavahelisele seotusele, näeme, et üks puu ei ole kunagi ainult üks puu, ühe põllu väärtust ei määra ainult seal kasvav vili ja, nagu laulis Jaan Tätte, iga vesi jõuab ükskord jõkke.
Need kõik on osa meie meelte jaoks kohati tajutamatust võrgustikust, millel tugineb elu Maal. Kui ökosüsteem on meie tõttu hapraks õõnestatud, võib üksainuski häiring selles ümber lükata esimese doominokivi, too järgmise, kuni viimase kivi kukkumise hinnaks võib olla meie elu ja tervis.
Neist arusaamadest saavad välja kasvada tegevused tehtu heastamiseks ja elamisväärse tuleviku loomiseks. Parasjagu arutavad maailma liidrid Glasgow’s, kuidas jõuda selleni, et iga riigi kliimapanus annaks kokku globaalselt tarviliku summa. Tänasel konverentsil kuuleme ka regionaalsete ja kohalike lahenduste kohta. Igal tasandil on tehtud juba palju, ent oleme vaevalt saanud üle koera ninaotsa.
Kõneldes rohepöördest ongi oluline, et meil kõigil oleksid ambitsioonikad ja eesmärgile kaasa aitavad, ent jõukohased ülesanded. Linnakorteris elav pere, põllumees, kohalik omavalitsus, vana ja uue majanduse ettevõtted, koolid ja riik – neil kõigil on erinevad võimalused. Ühiselt tegutsemise eeldus on aga jagatud arusaam kliima ja ökosüsteemide toimimisest ja tähtsusest, enda tajumine looduskeskkonna osana. Vaid nii suudame roheinvesteeringuid ja käitumise muutmist näha mitte lühiajalise kuluna, vaid pikas vaates palju suuremate kulude ära hoidjana.
Küllap mäletate pilti kopast hiiglasliku Ever Giveni vööri kõrval. See näis sama naeruväärselt tilluke nagu Eesti riik globaalse kliimaprobleemi kõrval. Ent iga kopatäis aitas ning laev pääses kaldast lahti.
Soovin teile sisukaid arutelusid ning tahet langetada ja ellu viia vajalikke otsuseid!
