Sel kuul täitub kolm aastat, tõesti alles kolm aastat hetkest, mil OpenAI tegi avalikult kättesaadavaks juturoboti ChatGPT.
Kuigi selle tehnoloogia arendamine on käinud juba aastakümneid, võib väita, et nende viimase kolme aastaga on tehisaru inimkonda rohkem mõjutanud kui 70 varasema jooksul.
J a võib öelda, et kui vaadata ringi, siis pea igas valdkonnas on peetud – või kohe peetakse – konverents teemal „meie valdkond tehisaru ajastul“.
Ja sellist konverentsi võiks pidada igal aastal uuesti, sest vahepeal jõuab palju muutuda.
Igal sellisel üritusel räägitakse paljulubavatest võimalustest, räägitakse ohtudest. Aga kui kogu jutu taustal tajume eeskätt, kui raske on näha tulevikku. Mitte ainult tehnoloogia kiire arengu tõttu, vaid ka selle osas, kuidas me seda kasutama hakkame.
Teame, et inimeste käitumine ei ole alati kaalutletud. Kui mina väljendasin vabariigi aastapäeva kõnes mõtet, et tark rahvas kasutab masinaid oma tugevuste võimendamiseks ja nõrkuste kõrvaldamiseks, siis Jaan Aru on toonud välja, et pigem kipume tehisaru kasutama moel, et meie tugevused kaovad ja nõrkused võimenduvad.
Ühelt poolt tulevad paljud tehisaruga seotud hirmud mulle tuttavad ette. Teaduse ja tehnoloogia lähiajaloos on paljude uute tehnoloogiate puhul väljendatud sarnaseid kartusi kontrollimatust mõjust. Olen seda lähedalt näinud mu oma valdkonna, geenitehnoloogia, juures. On mõistetav, et hirmutavad nii muutus ise kui ka muutuste kiirus.
Ent teisalt ongi tehisaru praegune arengulaine teistsugune: ulatuslikum ja mõjusam kui ükski varasem. See ei käi pelgalt teaduslaborite seinte vahel ega väljendu spetsiifilistes rakendustes. Ühtäkki on katsepolügooniks kogu ühiskond ja me ei ole kindlad, mis suunas eksperiment liigub.
Meil on raskusi sammu pidamisega, et uurida, kuidas me uue tehnoloogiaga hakkama saame ja kohaneme.
Mõistetavalt on valdkondi, mis on meie jaoks olulisemad ja mille arengutel seetõttu teravamalt silma peal hoiame. Hariduses püüame tehisaru kasutamise protsesse juhtida nii, et need toetaksid õppimist ja kriitilise mõtlemise arengut, mitte ei rööviks seda. Sellest sündis ka minu ettepanek alustada haridusprogrammidega koolides.
Jälgides ajakirju nagu Nature, näen ohtralt arutlusi suurte keelemudelite mõjust teadlaste tööle ja teaduse toimimisele. Viimati näiteks lugu sellest, kuidas keelemudelite komme inimesele takka kiita valmistab teadlastele probleeme, kui nad arutlevad juturobotiga oma ideid. Ja see võib olla isegi ohtlik, kui küsimuse lähte-eeldus on ekslik.
Need diskussioonid on vajalikud, sest teaduse usaldusväärsus peitub selles, kuidas kriitiline mõtlemine on sisse ehitatud igasse teaduse tegemise etappi, hüpoteesi püstitamisest kuni tulemuste hindamiseni.
Tehisaru juturobotiga seoses kordan ka ise sageli mõtet, et saame neile delegeerida tüütuid ülesandeid, mis vabastavad meile aega tegeleda mõtestatud tegevusega.
Ent mis on teaduses tüütu: kas näiteks artiklite retsenseerimine ja tudengitööde parandamine? Projektitaotluste ja aruannete kirjutamine? Kirjanduse läbi töötamine? Populariseeriva artikli kirjutamine?
Mis ühe jaoks on tüütu, on teise jaoks mõtteprotsessi olemuslik osa. Teaduse olemuslik osa.
Selles mõttes on teadlased ise väga heas positsioonis: nad mitte ainult ei avasta uut, vaid oskavad ka kriitiliselt hinnata, millised tagajärjed sel võivad olla.
Julgustan teid aktiivselt osalema avalikus arutelus, et me ühiselt saaksime paremini aru, kus me tehisaruga oleme ja kuhu saaksime edasi liikuda. Et teaksime selle puudusi ning suudaksime hinnata nende mõju, aga jõuaksime ka lahendusteni.
Olen seni suuresti piirdunud suurtel keelemudelitel põhineva generatiivse tehisaru käsitlemisega. Laias avalikkuses on see muutunud justkui tehisaru sünonüümiks, sest sellel põhinevad rakendused on kõigile kättesaadavamad.
Ent masinõpet, tehisnärvivõrke ja teisi tehisaru lähenemisi saab loomulikult rakendada palju laiemalt. Eriti loodusteadustes on selleks viljakaid võimalusi. Üht-teist tõenäoliselt tutvustatakse tänasel konverentsilgi.
Ja mul on suur rõõm, et näen selles vallas edukat teaduse ja ettevõtluse koostööd. Eestis on mitmeid põnevaid tehisaru idufirmasid, mille toode põhineb siinsetes ülikoolides tehtud uurimistööl. Nutikalt valitud nišid ja paremad algoritmid lubavad Eestil tasa teha selle, mis meil arvutivõimsusest puudu võib jääda.
Kuid heade äri- ja avalike teenuste eelduseks on veel üks komponent. Olgu algoritmid kui tahes head, kõige alus on andmete kvaliteet ja kättesaadavus. Siin, tunnistagem, on meil riigina veel arenguruumi.
Teie, head teadlased, saate olla selle teema eestkõnelejad. Ühiselt saame pingutada selle nimel, et vajalikud andmed jõuaksid kaitstult kasutusse, luues ühiskonnale uut väärtust.
Lõpetuseks. Eestil on teadlaskond, mis on väike, aga tugev. Tehisaru annab meile võimaluse näidata, et targalt juhituna, väärtustele ja tõenduspõhisusele toetudes suudame korrata oma edulugusid hariduses ja digiriigi loomisel ning olla mitte pelgalt tehisaru kasutaja, vaid teadliku tehnoloogilise ühiskonna eeskuju.
Aitäh teile – ning edu Eesti ja maailma targemaks tegemisel.
