Head sõbrad,
on väga kohane alustada tänast Euroopa päeva ja oma töökohtumisi just teie ärikonverentsil „Tulevik on kohal“ maakonnas, kust algab Euroopa Liit.
Räägin kolmel teemal: Euroopa konkurentsivõime, avatud suhtumine roheüleminekusse ja töökohad.
Olles teaduse taustaga, leian, et Euroopa majanduse kasvuvõime sõltub väga palju sellest, kuidas me suudame ellu rakendada teadusasutustest tehtud avastusi. Kui Euroopa ei suuda konkureerida Aasia odava tootmisega, tuleb teha asju teisiti ja teha keerulisemaid asju – nendeni jõudmiseks on aga vaja rakendada uusi tehnoloogiaid ja teadusavastusi.
Siit võib jääda mulje, et tulevik on pelgalt idufirmade teha, aga see pole nii. Lõpuks peavad need uued tehnoloogiad jõudma traditsioonilisse ettevõtlusesse, sest garaažis põlveotsas tehes ei ole võimalik tootmismahte piisavalt skaleerida.
Euroopa üheks nõrkuseks näib olevat see, et suudame saada küll uued tehnoloogiad ettevõtlusesse, kuid mitte tootmisesse. Litsentsid müüakse lihtsalt teistesse maailmajagudesse, kuna Euroopas pole sobivat tootmist ja uue tootmise rajamist takistab sageli mitte-minu-tagaaias-suhtumine.
See on koht, kus Ida-Virumaa ja Eesti võiks parandada Euroopa konkurentsivõimet. Me ei pea olema tupiktee Euroopa nurgas, vaid võiksime olla oluline mängija Euroopa väärtusahelates.
Ida-Virumaal on Euroopa majandusele palju pakkuda, sest siin pole negatiivset eelhoiakut tööstuse suhtes. Aga just tööstuse arendamine on võtmetähtsusega, kui Euroopa Liit tahab strateegilistes valdkondades vähendada oma sõltuvust teistest majanduspiirkondadest. Geopoliitika mängib üha suuremat rolli väärtusahelate kujunemisel ja kujundamisel. Kriisid pärsivad pikki tarneahelaid ja riigid kaitsevad üha rohkem oma tööstust.
Selles olukorras annab meile mõningase eelise Euroopa ühisturule kuulumine. Peame seetõttu ka oma majanduspoliitika tuleviku mõtestamisel arvestama rohkem sellega, mis on kasulik Euroopale ja et vastus võimendaks seeläbi kaudselt veelgi enam ka meie majandust.
See toob mind teise teema juurde: avatud suhtumine roheüleminekusse. Meediat sirvides jääb kergesti mulje, et piir roheentusiasmi ja roheogaruse vahel on üsna õhuke. Niisuguse suhtumise probleemiks on aga see, et kartes sattuda roheogarate sekka, võime maha magada olulised muutused Euroopa ja maailma majanduses. Meie teha on see, millise sisu saab roheüleminek ja kas seda otsustab Eesti ise või keegi, kes ei tunne meie olusid. Seepärast tuleb kaasa rääkida.
Kui meie kaasa ei räägi, on selle tulemuseks tööstuse hääbumine, sest otsused tehakse mujal. Ainult kaasa rääkimine ja uue olukorraga kohanemine on see, mis võimaldab luua uusi töökohti ning suurendada majanduslikku heaolu.
Väikese riigina võiks meie panus roheüleminekusse seisneda uute tehnoloogiate arendamises ja katsetamises. Peame küll andma oma panuse süsiniku emissioonide vähendamisse, aga meie panus on maailmas siiski väga väike. Suurema muutuse saaksime tuua siis, kui arendame tehnoloogiaid, mida ülejäänud maailm saaks kasutada selleks, et nende majandus oleks vähem süsinikumahukas.
Majanduse jaoks ongi roheüleminek eeskätt võimalus uute tehnoloogiate katsetamiseks. Roheüleminek ei tähenda pelgalt linnulaulu, lilli ja liblikaid. Süsiniku jalajälje vähendamine eeldab tööstusprotsesside ümberkujundamist, uusi tarneahelaid ja maavarade kasutamist.
Peaksime suhtuma avatult kõigisse võimalustesse, mis meil selles valdkonnas on ja neid võimalusel uurima. Olgu neiks võimalusteks kaevandamine, tuumaenergia kasutuselevõtt või süsiniku püüdmine. Me ei saa küll jääda lootma vaid tehnoloogiatele, mis pole veel kasutusvalmis, kuid kui me neid ei uurigi, siis ei saagi need kunagi valmis.
Roheüleminek ja Euroopa väärtusahelate kasvav roll toovad meid töökohtade juurde. Olen tihti esile tõstnud Narva rajatavat magnetitehast ja ka teised on sellest palju rääkinud. Aga ärme loo muljet, et magnetitehas on ainuke positiivne näide.
Oluline on, et sarnaseid ettevõtteid, mis oma tegevust siin laiendavad, on omajagu. Nimetaksin neist näiteks Freen, Aquaphor, Forteco, Estprotein, Birger, Ragn Sells, Dicro, Hanza Mechanics. Ja palun vabandust ettevõtete ees, keda ma ei nimetanud.
Need ettevõtted on kinnitus, et Ida-Virumaa on turvaline ja hea koht ettevõtluse arendamiseks.
Suurettevõtete kõrval on aga oluline ka see, et areneks kohalik väikeettevõtlus. Kui otsida Ida-Virumaa majanduse kõige nõrgemat lüli, siis on selleks ilmselt just madal väikeettevõtjate osakaal.
Ettevõtlustulust elatuvate inimeste osa rahvastikust on ülejäänud Eestis umbes kaks ja pool korda suurem kui Ida-Virumaal. Väikeettevõtlus tekitab peremehetunde ja mitmekesistab majandust, aidates üle elada kriise ning katsumusi. Suurte tööandjate juurde meelitamise kõrval peaks tegelema ka kohaliku väikeettevõtluse soodustamisega Ida-Virumaal.
Kuigi viimased viis aastat on olnud majandusele rasked – koroonakriis, energiakriis, julgeolekukriis ja Venemaa agressioonisõda Ukrainas –, hakkab majanduse pilt mõnevõrra paremaks muutuma. Mitmed ettevõtetele peavalu toonud probleemid peaksid nüüd leevenema või on seda juba teinud.
Järsult kasvanud energiahinnad on langenud. Eestis on elekter küll kallim kui Põhjamaades, aga ülejäänud Euroopaga võrreldes oleme üsna konkurentsivõimelised. Kõrged intressimäärad, mis on pärssinud osa harudes tellimusi ja teinud enamike ettevõtete jaoks rahastamise kulukamaks, hakkavad turuootuste põhjal alanema.
Kuigi palgakasv on olnud viimastel aastatel kiire ja see on vähendanud Eesti ettevõtete kulueelist, oleme võrreldes Põhjamaade ja Lääne-Euroopaga ettevõtjatele endiselt küllaltki soodsad. Suurema osa Ida-Euroopaga ei konkureerinud me aga tööjõu odavuse osas juba enne kriisi.
Sõbrad,
ma tahaks uskuda, et Narva-Jõesuu linnapeal Maksim Iljinil on õigus, kui ta ütleb, et kõik pessimistid on siit ära kolinud, ainult optimistid on jäänud. Seega vaadakem ka tulevikku optimistlikult ja nähkem seal Eesti ettevõtete kasvule pöördumist, kui muidugi ise selle nimel vaeva näeme.
Soovin teile väärtuslikke arutelusid ja head Euroopa päeva.
Aitäh.
