President Karis rõhutas, et 20. sajandi tulest ja veest läbi tulnud eesti kirjandus, kodus ja paguluses teab, et vabadust tuleb kaitsta ja selle eest võidelda. „Täna näib loomevabadus meile ainumõeldav ja loomulik, hoolimata, et sõda vabaduse nimel käib siit vaid paari lennutunni kaugusel. Aga selle sõja lähedus peaks meile meenutama, et vabadus, ka sõnavabadus ei ole midagi ettemääratult iseenesestmõistetavat,“ selgitas riigipea.
President Karis tõi ka välja, et hoolimata Eesti rikkast kirjanduselust napib sageli resonantsi, vastukaja ilmunud teostele. Samuti on lüngad meie oluliste autorite käsitlustest. Mitmed Eesti kirjandust puudutavad monograafiad on kirjutanud hoopis soomlased, mis näitab, et Eesti teadussüsteem ei soosi kirjanduse uurimist ja teadusarvestuses on see väheväärtuslik tegevus.
Riigipea lisas, et paljude oluliste autorite teoseid loetakse ka pärast kolmekümmet vabaduseaastat siiani Nõukogude aegsetest väljaannetest, mille ees- ja järelsõnad ning kommentaarid on aegunud. „Väikerahva kultuuri oluline roll on ikka olnud oma rahva kokku toomine, ühendamine ja ühise välja tekitamine. See on see, mis loob Eestist Eesti. Aga kui me ise oma kirjandusega ei tegele, siis see roll ei toimi,“ sõnas president Karis.
