Tänu sellele seeneniidistikule sai võimalikuks ka midagi ainulaadset maailma ajaloos – laulev revolutsioon. See, et üks rahvas laulab end ikke alt vabaks. Et selle rahva laulul on vägi, mis murrab kurjuse ja ülekohtu. See ei tekkinud tühjalt kohalt, vaid meie esivanemate rahvalauludes edasi antud tarkuses, kui lauludes kõneldi laulu mõjust ning laulu võimust, mis laulab mered mäeks ja sõjad serviti seisma.
Kõik, kes on peatunud pisut pikemalt mõnes välisriigis ilmselt teavad, et kohalikud võtavad sind kõige kiiremini omaks läbi emakeele ja kultuuri. Keele õppimine näitab, et sa austad kohalikku rahvast, kuid see aitab ka mõista neid inimesi hoopis sügavamal tasandil. Keele kaudu avaldub rahva olemus ja kihid, mida muidu ei näe. Läbi kultuuri laiemalt õpid tundma kohaliku riigi salakoodi, seda niidistiku, mis jääb välispinna alla, mida kõik teavad, mis moodustab identiteedi. Teades selles kultuuris olulisi laule või tsitaate filmidest, on võimalik jõuda rahva hingeni.
Täna siin toimuv on suurepärane näide sellest. Need enam kui 150 Ida-Virumaa noort lauljat on käinud aasta aega koos oma vabast tahtest ja ajast, et saada pisut lähemale eestlaste salakoodile. Seda läbi koorilaulu, meie armastatud helilooja Olav Ehala ja luuletaja Leelo Tungla loomingu, läbi eesti keele ja meele siin Ida-Virumaal. Ida-Virumaal, kust on pärit mitmed meie laulupeo liikumise olulised vedajad nagu Ants Üleoja, Alfred Karindi, Erich Loit ja Hirvo Surva. Ida-Virumaal elas noore poisina ka mitu aastat Veljo Tormis. Siit lähedalt on sirgunud Kuno Areng ja Tuudur Vettik. Siin toimus 1865. aastal „Essimenne laolo-pühha“, mis oli üks mitmest esimesele üldlaulupeole eelnenud olulistest kohalikest impulssidest.
Täna, siin Kohtla-Järvel, Eesti iseseisvuse taastamise päeva eel, on rõõm näha, et see kõik kestab. Meie muusikaline seeneniidistik on tugev.
