Mul on erakordselt hea meel tervitada teid täna siin Arvo Pärdi Keskuses Laulasmaal.
See on üks eriline koht ja sobib ideaalselt selleks, et tähistada erilist sõprussuhet: 35 aastat diplomaatilist läbikäimist meie kahe riigi vahel ning 35 aastat sellest ajaloolisest päevast, mil Island tunnustas esimese riigina ametlikult Eesti taastatud iseseisvust 22. augustil 1991.
Aitäh teile! Me jääme seda hetke alati tänutundega meenutama ja raiusime selle lausa kivisse.
Kui aga süveneda veidi meie riikide ajalukku või analüüsida meie kirjandusklassikast tuttavaid arhetüüpe, tundub see sündmuste käik igati loomulik. Meie põhimõtted ja mõtteviis tunduvad samad või vähemalt sarnased.
Iseseisvus ja õigus omal maal ise otsustada olid nii Suvekoja Bjarturi kui ka Vargamäe Andrese jaoks hindamatud väärtused, milles järeleandmiste tegemine ei tulnud kõne allagi.
Ja nad mõlemad maksid selle eest sarnast hinda Rosa ja Krõõda eludega. Oleme mõlemad elanud teadmises, et elu on raske ja pahatihti ebaõiglane ning et teatav jonnakus aitab sellega toime tulla.
Õnneks oleme aja jooksul õppinud märksa enam hindama elu helgemat poolt, unustamata seejuures iseseisvuse väärtust.
Head kuulajad.
Eesti kirjanik Kätlin Kaldmaa – kes on ka täna õhtul meie seas – kirjeldas kord Islandit kui paika, kuhu koguneb kogu maailma kadunud aeg.
Selles mõttes on see keskus võib-olla kogu Eesti peale kõige sarnasem koht Islandile, sest siin on alati aega. Arvestades Pärdi perekonna sidemeid, võib siin tiksudagi Islandi aeg. Kes teab.
Eesti ja Islandi vahel on eriline side. Huvitav, kas seetõttu oletegi meiega jaganud salajast tervitust, mis teistele tõlkes kaduma läheb. Islandit tuntakse ülejäänud maailmas tule ja jää maana ning te kutsute meid eesti keeles enda juurde just nendega sõnadega: tule ja jää. See on haldjarahva suhtlusviis.
Mõnisada väga nutikat eestlast, kellest enamik on muusikud või muusikaõpetajad, on selle mõistatuse lahendanud ja teie kutsele vastanud.
Kuigi Eesti õpetajad ei saa kahjuks võtta endale au teie muljetavaldava baritoni Hrólfur Sæmundsson õpetamise eest, kes tegi vaid kuu aega tagasi Saaremaa Ooperipäevadel vaimustava etteaste, saame siiski nentida, et muusika ühendab meid rohkem kui ühel viisil.
Nüüd lahendame üheskoos uut mõistatust. Meie kahe riigi elanikud on ettevõtlikud, uuendusmeelsed, digipädevad… ja väiksearvulised. Igaüks meist on oluline.
Koostöö tehisintellekti kasutamisel meie elanike hüvanguks, et muuta elu lihtsamaks ja tuua ühiskonna kasu nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil – on seetõttu igati asjakohane.
Hea Halla,
muudatuste eestvedaja ja juhina, kes julgeb esitada küsimusi ning valmistada ette plaan B selle asemel, et teha asju „nagu tavaliselt”, on sinu panus sellesse arutelusse ääretult väärtuslik ja ma olen selle eest tänulik.
Islandil polegi kombeks teha asju nagu tavaliselt. Te ei teinud seda ka 35 aastat tagasi, kui teie toonane välisminister Jón Hannibalsson kaitses julgelt Balti riikide iseseisvust ebaseadusliku okupatsiooni vastu.
Ta ühines meie häältega ja seisis rahvusvahelise õiguse austamise eest olukorras, kus tema enda sõnul oleks olnud lihtsam „järgida suuremate eeskuju“.
Me ei unusta seda kunagi, eriti nüüd, kui meie kaks riiki toetavad ühiselt Ukrainat nende ajaloolises võitluses Euroopa tuleviku nimel.
Head sõbrad.
Alustasin oma sõnavõttu kahe pahura vanamehe – Andrese ja Bjarturi – meenutamisega. Olen kindel, et kui nad saaksid täna heita pilgu Islandile ja Eestile, saadaks seda üllatus, imetlus ja rahulolu.
Nad oleksid kindlasti rõõmsad, et meie avatus ja iseseisvus on sedavõrd hästi ära tasunud. Mõlemad naerataksid ja oleksid väga õnnelikud, kuigi püüaksid seda kindlasti vaka all hoida. Seejärel patsutaksid nad üksteisele õlale ja jätkaksid teed veelgi paremate sõpradena, just nagu meie.
Lõpetuseks soovin teid veelkord Eestis tervitada ja tõsta klaasi toostiks sõpradele, kelle peale saame alati loota!
Pildid (Egert Kamenik / Vabariigi Presidendi Kantselei):https://flic.kr/s/aHBqjD2QwS
