Meie, eestlased, kes võõrsile sattudes rajame ühe esimese asjana ka eestikeelse kooli, mõistame hästi, millist väärtust kannab oma kool oma keele ja kultuuri hoidmisel.
Sest iga rahvas, kes peab haridusest, peab iseenda tulevikust.
Juudi rahva hariduselu Eestis on palju pikemate traditsioonidega kui need sada aastat Karu tänava koolimajas. See sai alguse juba üsna pea pärast suurema ja tugevama kogukonna tekkimist nii Tartus kui Tallinnas 19. sajandi teises pooles. Kuid on märgiline, et alles iseseisva Eesti Vabariigi loomise järel sai asutada juudi gümnaasiumi.
Pöördumises värskelt valitud Eesti Asutava Kogu ja noore riigi valitsuse poole 105 aastat tagasi väljendas I Eesti Juudi Kogukondade Kongress soovi just kultuurilise omavalitsuse järele. Pöördumises mõisteti, et neid võimalusi saab anda vaid iseseisev ja demokraatlik Eesti riik.
Kongressi poolt saadetud tervituses oli öeldud, et vaba riik pakub „…võimsat tuge oma kavatsustele, algatustele ja püüetele, mis on sihitud demokraatilise riigi õitseleviimise poole“ ning see võimaldab „Eestis elutsevatele juutidele, kui täisväärtuselise, kultuurilise rahvuse vähemuse saatuse parandamist“.
Nagu edasine näitas, saigi just demokraatlikus ja vabas Eestis juutide kultuuri- ja seltsielu hoopis võimsama ja avarama mõõtme, arenes hoogsalt ja tegusalt.
Seega oli iseseisvuse taastamise ajal ühise kogukonna taassünd kultuuri ja hariduse kaudu ning ka Karu tänava kooli taastamine see loomulik rada, mida meie juudi kogukond on alati käinud.
Rõhutan siinjuures veelkord: iga rahvas, kes peab haridusest, peab iseenda tulevikust.
Soovin teile avarat mõtet ja traditsioonide hoidmist, ühtehoidmist ning otsivat vaimu. Kõike seda, mis käib kaasas hea haridusega.
Tänan teid ja rõõmsat pidu.
