Kõigepealt ma soovin kõigile õnne Viljandi Pärimusmuusika Festivali igati väärika 30. sünnipäeva puhul.
See on võimas nähtus meie kultuurimaastikul, mis mitte üksnes ei loo üheks juulikuu nädalaks Viljandis erilise ja teisi festivale kadedaks tegeva sooja atmosfääri, vaid on oma olemise ja kasvamisega andnud võimsa hoo kogu meie pärimuslikule liikumisele. On selge, et ilma Viljandi folgita ei oleks pärimus meie inimeste teadvuses ja elus nii kindlalt ning elusalt. See, et nii Viljandi Kultuuriakadeemias, Eesti Kunstiakadeemias kui Muusika- ja Teatriakadeemias on nii palju pärimust käsitlevaid õppekavu, ei oleks ilma folgita nii iseenesestmõistetav. See, et mõne nädala eest mängis üle 800 noore särasilmse rahvamuusiku Tallinnas Vabaduse väljakul rahvamuusikapeol „Päriselt“, ei oleks ilma Viljandi folgita nii loomulik. Rääkimata folkbändide juba ligemale paarkümmend aastat kestnud menust igas vanuserühmas.
Ja kõik see on meie tänases päevas Eestile ja eestlastele väga oluline. Et me tajuksime oma juuri ja oleksime kontaktis oma pärandi ja eelnevate põlvedega, oma looga. See annab meie väiksele rahvale erakordse väe, millega kõiksugustes tormides hakkama saada, millele toetuda. See on meie sala seljatagune ja varjus varaait.
Ja kuna kellelegi ei meeldi pikad kõned. Eriti veel ilusal suvepäeval ja folgimelus, siis laskem kõlada muusikal ja tundkem rõõmu sellest suurepärasest festivaliõhustikust!
