Hea spordirahvas,
käes on Liikumisaasta viimased päevad, kuid enamikul teist on iga aasta liikumisaasta. Olen kuulnud arvamust, et 2023. aasta ei olnud Eesti spordis väga edukas aasta: medaleid ja kirkaid kohti jagus meie sportlastele vähe.
Ma ei ole sellega täielikult päri. Kui statistikat vaadata ja mõne teise aastaga võrrelda, siis võib-olla tõesti. Aga ühe väikese riigi jaoks on iga medal, iga koht esikümnes või -kahekümnes suur asi.
Olla ühel ajahetkel ühel alal maailma enam kui kahesaja riigi seas kõige parem, on imeline. Ja ega aastad pole kunagi vennad.
Aga tippsportlaseks ei sünnita üleöö. See eeldab pikaajalist visa pingutust. Pingutust, mis algab juba varases lapsepõlves. Täna on meie noored suure osa oma ajast nutiseadmes. Ei, see pole üdini halb, aga küsimus on tasakaalus.
Mida enam on laps nutiseadmes, seda vähem ta liigub ja seda vähem areneb tema oskus teistega suhelda. Sellest tulenevad ülekaalulisus, vaimse tervise probleemid, üksindus, tõrjutus, kuna ei osata koos kasvada, koos mängida, koos sporti teha. Ei osata suhelda, peljatakse üksteisega füüsiliselt kokku puutuda.
Samad mured kimbutavad ka täiskasvanuid, kes peaksid noortele eeskujuks olema. Vaimne tervis on ju vahel ka tippsportlase puhul määravam kui füüsiline võimekus. Seda on usutavasti siin saalis paljud kogenud.
Tark rahvas liigub rohkem. Meie terviserajad, välijõusaalid, looduslikud ujumiskohad ja suusarajad on loodud meile kõigile. Ja loodetavasti avab üha enam koole oma staadionid ka tunniplaaniväliselt kõigile harrastajatele, et spordipisik saaks levida veel jõudsamalt. Mine tea, äkki tekib just sedakaudu tulevikus mõni meie spordisangar.
Kallis spordipere,
soovin, et teie ind ei raugeks. Et ka raskuste, vigastuste ja tagasilöökide kiuste leiate endas jõudu jätkata võistlust ja võitlust iseenda tulemustega, Eesti spordi nimel. Sest parim jooks, sõit või mäng on alati ees. Ja meie elame teile tribüünidelt kaasa nii heas kui halvas.
Elagu Eesti sport!
