Austet eesti keele hoidjad, arendajad ja sõbrad!
„Keeleuuendus on keele ehituses olulisi muutusi toimepanev tegevus. Keeleuuendus ei ole mõni tuju, yleannetus, eralõbu, vallutus, vaid tõsine töö, tarviline meie rahvuslikule kultuurile. Selle tõsiarvamise tahame meie kisendada kõigile oma kaasmaalasile.“ Nii on öelnud täna 143. sünniaastapäeva tähistav keelemees Johannes Aavik.
Keel uueneb koos aja ja ühiskonnaga. Uus aeg nõuab ka keelelt uusi vasteid, lahendusi ja peegeldusi, sest inimene kord juba peab enda ümber toimuvat sõnastama ja välja artikuleerima, et nähtused saaksid selgeks, maailm mõistetuks. Et aeg keelelt eest ära ei lippaks, ongi tarvis Sõnaust. On tarvis uusi oskussõnu ja erialatermineid ja on tarvis, et võõrkeelte mõjud ja laenud meile liiga peale ei tuleks.
Paljude oskussõnade puhul, mis on kasutusel juba pikka aega ei oska me aimatagi, et tegu on kuidagi erilise oskussõnaga või liiati kellegi poolt välja mõeldud sõnaga.
Otto Wilhelm Masing, üks meie esimesi süvitsi keelega tegelev Lohusuust pärit mees, suutis oma üsna lühikest aega ilmunud „Marahwa Näddala-lehe“ abil käibesse tuua mitmeid spetsiifilisi uudissõnu nagu aurulaev, ajaleht, metall, kapital, minister, termomeeter. Jah, need põhinevad veel osaliselt laenudel teistest keeltes, ent ometi mõjuvad nad meile täna väga omaselt või lausa eestipäraselt.
Rääkimata tänavu juunis oma 150. sünniaastapäeva tähistanud suure keelemehe Johannes Voldemar Veski tööst meie keelekorralduse suunamisel ja edendamisel.
Veski keelekorralduse põhimõteteks olid teadupärast otstarbekus, süsteemsus, traditsioonipärasus ja rahvakeelsus. Tema loodud oskussõnade võlu on tõepoolest eesti keele loomusest tulenevus, lühidus ja täpsus.
Ja täna ei oska me mõeldagi, et keegi on välja mõelnud põllumajanduslikud terminid nagu aretama, pinnas või kahjur; meditsiinilised terminid nagu ravi, haigla või lahkama; ehituslikud terminid, nagu elamu, valamu või korrus; matemaatilised terminid nagu arvutama, korrutama või loendama. See näitab Veski sügavat keeletaju. Neis sõnades avaldub eesti keele iseloom ja loovus.
Palju loovust, head keeletaju ning armastust meie eesti keele vastu näitas ka tänavune Sõnaus. 3200 pakutud sõna seas oli sõnu, mis kordusid ehk Eesti eri paigus ja eri vanuses leidus inimesi, kes tajusid mingeid sõnavasteid täpselt samal viisil. Leidus ka hulk sõnu, mis on juba olemas või teatud rühmades kasutuses, aga mida laiemalt veel järelikult ei teata ega tunta. Pakuti ka sõnu, mida justkui tänavuse Sõnausega otseselt ei otsitud, aga mis on inimestel juba mõnda aega hingel kripeldanud ning nad said nendega nüüd välja tulla. See kõik näitab kui elav on meie eesti keel.
Sõnausel teevad eriti rõõmu sõnad, mis on avatud tüved ja paljude tuletiste võimalustega sõnad, nagu „kõdusti“ ja „kõdum“. Või sõnad, mille järele on üleilmne vajadus, kuid mida veel pole ka suurtes keeltes olemas, nagu „digikelts“. Ja sõnad, mis tunduvad nii eesti keelele loomuomased, et imelik, miks me selle peale varem pole tulnud ning võõrast sõna „komplekssus“ meie oma „põimsusega“ pole mõistnud asendada.
Jah, täna tuuakse välja vaid kaheksa võidusõna, kuid see kindlasti ei tähenda seda, et ka ülejäänuid ei võiks kasutama hakata. Mida mängulisem ja rikkam meie igapäeva keel on, seda parem. See näitab vaid meie keele võimalusi ja rikkust.
Kasutage julgelt tulevikust hooliva eluviisi kohta sõna „edasihoidlik“, QR-koodi kasutamise kohta „kuuerdama“ või elektrijalgratta kohta „akuvelo“. Või ka kõigile tuttavate trükkides tekkivate näpuvigade kohta „trüka“, ingliskeelse chat-i kohta „vadajada“ või teisi naeruga nakatava inimese kohta „naerupung“.
Üks eesti keelt puudutav tähelepanek veel. Kuna ka nimed on keeleline element, siis tekitab sooja tunde, et juba mõnda aega on moes panna lastele vanu eesti nimesid. See näitab ühest küljest lääne laenude ja eeskujude ajutisust ja sisulise ühenduse ebakõla, kui ka oma juurte olulisust ja popsliku mentaliteedi taandumist vaba ja oma väärtustavaks eestlaseks (taas)jõudmist.
Keel on rahva saladus, nagu Aavik on öelnud. Selles peegeldub meie lugu ja olemus, kuid see lugu ei lõppe kunagi, vaid üha areneb, otsib ja loob end uuesti.
Elagu elav eesti keel!
