Head sõbrad, kaasteelised!
Seisan siin täna ees kui üks teie seast. Tõepoolest, piirkonna 1420 Tartu Rotary klubi liikmena saan siin täna rääkida sellest, mis mõttes ja südames. Inimesena. Seltsilisena.
Siin, teie keskel saan rääkida elutervest lootusest. Mis ongi osa inimlikkusest. Rotary rahvas ju püüab teha natuke rohkem, kui argieluga seatud rollid ette annavad. Niisiis mitte üksnes töö, pere ja jõudehetked, vaid ka vabakondlik – mis ilus sõna siin – tegevus selle nimel, kuidas maailmast saaks parem paik.
Rotary liikumisest leiame siiruse sädemed, mis algavad vastutusest iseenda, kogukonna, maailma ees. Moodsal ajal räägitakse sotsiaalsest kurtusest, sotsiaalsest pimedusest, mis tähendavat tundlikkuse vähenemist, ükskõiksust. Rotary vaim seisab sellele vastu.
Nii käivitus kohe Ukraina sõja alguses abiaktsioon, kui Tallinna Vanalinna klubi kutsus kõiki toetama Ukrainat. Peatselt saadeti esimese üleriigilise algatusena Ukrainasse pea sadakond erivarustusega esmaabiautot. Soomes on aga aktiivselt tegutsetud Ukraina pagulaste abistamisel ja tõhusalt on sealjuures panustanud Rotary Fond.
Täna on kavas avada Tallinnas, Kanutiaias mälestustahvel Rotary-liikumise asutajale Paul Harrisele, kes 1932. aastal külastas Eesti pealinna ja kõige muu seas istutas tamme. See on meie põgus kummardus ajaloole. Tollase noore riigi poliitilise ja ärieliidi idealism leidis väljenduse heategevuses ja seltsielus. Saatuslikul, 1940ndal aastal, kui punane okupatsioonivõim lõplikult vormistus, pidi toimuma Rotary Balti asutamiskoosolek, millest mõistagi ei saanud asja.
Eks me ole Eestis endalt ikka küsinud, kas oleme nüüdseks jõudnud taastada kõik selle, mis meilt 50 okupatsiooniaastaga võeti. Üldisemalt vaadates: kas oleme hingelt ja vaimult samas punktis, kui maailmasõja eel? Rotary-liikumine on ses suhtes üks küllalt hea indikaator. Balti piirkonda pole sündinud, aga ühist sammu astuvad Lõuna-Soome ja Eesti.
Kas klubisid ja klubilisi võiks olla rohkem? Tihti asetatakse võrdusmärk Eesti rahvaarvu ja kõigi maailma Rotary klubide liikmete arvu vahele. Neid olla samas suurusjärgus – umbkaudu 1,3 miljonit. Kas need 1,3 miljonit on piisav, et maailma painutada headuse, siiruse suunas?
Raske öelda. Väidetavalt pole Rotary globaalne liikmeskond viimasel ajal väga kasvanud. Miks? Ilmselt võib põhjuste seas olla ka muutunud majanduse iseloom, ärikultuur. Nähtavasti ka väärtused, heategevuse viisid.
Võib-olla aitavad nüüd need rahvad, kellelt vahepeal vabadus ja demokraatia ära võeti, tuua Rotary liikumisse uut hoogu. Sealjuures saame olla hääleandjad uutele viisidele, aga samas austada ka traditsioone ja nende hoidmist.
Ajalugu pakub olevikule väärikat pinnast, aga alati peab mõtlema, mida sellele juurde lisada. Tänasel konverentsipäeval on päris hästi õnnestunud klapitada mineviku- ja tulevikuteemasid, globaalset ja paikkondlikku.
Meie tegevusele annavad elujõu ja kestlikkuse just noored. Nõnda annab Rotaract noortele eri paigus hea võimaluse rääkida kaasa neile olulistes küsimustes. Rotariaanid aitavad noortel luua kontakte ettevõtjatega, arendada sotsiaalsed oskusi ja juhtimisomadusi. Aga korraldatakse ka Päikeselaagrit vähekindlustatud lastele või teadusmalevat koolinoortele ja õpetajatele. Tallinnas on käivitatud projekt Vahetund, mis ergutab lapsi rohkem liikuma.
Presidendiametis on üheks minu fookuseks noorte vaimne tervis. See on samavõrd haridus-, julgeoleku- ja majandusküsimus. Üsna laiapõhjaline. Nagu püramiid, mille tipus äärmuslikud juhtumid. Aga selle püramiidi jalami moodustavad argised vaimse tervise tõrked, nagu keskendumisprobleemid, ärevus, masendustunne, kõrvalt pealesurutud saavutusvajadus.
Peaksime kõik oskama märgata abivajajaid ja oskama osutada neile vaimset esmaabi. Mõtelgem siis koos uutele algatustele, kuidas noorte raskusi leevendada, sest nooruses märkamata jäänud probleemid kasvavad täiskasvanuna üha suuremaks.
Minu tänane kujutelm, lähtuvalt konverentsi lipukirjast „Imagine“, on riik, mis on tugev nii väliselt kui ka sisemiselt, kus jagub piisavalt meelekindlust ja rahu.
Saame teha kummarduse tööle, mida on teinud piirkonnakuberner Urmas Kaarlep ning soovida edu tema töö jätkajale Aune Pastile. Alles see oli (läinud sajandi 60ndatel) kui esimene Rotary klubi maailmas, kes oma liikmeks naisi võttis, heideti Rotary-liikumisest välja. Järgmine kord tuli siis, kui Eestis tehti laulvat revolutsiooni – 1989. aastal.
Elu on meid targemaks teinud.
Juhatagu tarkus meie teed, et hoida olevikku ja panustada tulevikku!
