Olete valinud tänase kohtumise märksõnaks „julge olek“ ja see on hea valik. Sest riigil ei ole julge olla ainult siis, kui tunneme end kaitstuna välise ohu eest – tänu enese ja sõprade suutlikkusele –, vaid ka siis, kui tema tagala on kindel. Kui on tunda, et kõik vajalikud süsteemid toimivad, inimesed saavad abi ja meil on iga olulise töö jaoks asjatundjad omast käest.
Pandeemia, sõda ning pagulaste abistamine on meie pilku klaarinud ja näidanud, kes ikkagi on ühiskonnas tõeliselt asendamatud ametimehed ja -naised. Paljud neist elutähtsatest töötajatest saavad oma oskused, teadmised ja ametiau just teie juurest. Tänu neile on kõigil teistel julge olla.
Eesti haridusvaldkonna arengukava toob meie haridussüsteemi ühe tugevusena välja, et „rakenduskõrghariduse õppekavadel on selge väljund tööturule ja tööandjad väärtustavad rakenduskõrgharidusõppe lõpetajaid“. Jah, see on oluline ja ka jääb keskseks missiooniks. Aga ilmselt ei oleks me täna siin, kui leiaksime, et kõik ongi hästi. Ma tean, et teie ambitsioonid on suuremad. Nii selles osas, kuidas veelgi tõsta hariduse kvaliteeti kui ka selles osas, kuidas laiemalt ühiskonda panustada.
Tuleviku kohta saame üsna kindlalt öelda, et piirid hägustuvad. Selged eristused või lahtritesse jagamised ei pruugi enam olla võimalikud ega mõttekad. Me näeme seda erialade pealt.
Näiteks meditsiiniõed võtavad üha enam üle ülesandeid, mis vanasti olid arstidel ja tegelevad aina rohkem patsiendi toetamisega. Veebikonstaablid ja dialoogipolitseinikud annavad tunnistust korrakaitsjate igapäevatöö muutumisest. Kui maailma arengud suunavad meid harjumuspärastest kastidest välja tulema, täiendama oskuste pagasit ja kohanema uute nähtustega, peab ka haridus sellega kaasas käima.
Teie kui kõrgkoolide roll on alati olla sammuke ees. Näha, kuhu valdkond liigub ja olla selles osas nõuandja tööandjatele, riigile ja noortele.
Selle tõttu muutuvad mõnevõrra hägusemaks ka piirid teadusülikoolide ja rakenduskõrgkoolide vahel. Teiegi soovite tegeleda teadus- ja arendustegevusega ja see võimalus peab olema. Just tänu sellele saate arenguid ette näha ja tõsta hariduse kvaliteeti.
Teisalt muutuvad aina sarnasemaks need oskused, mida kõik koolid, tasemest ja liigist hoolimata, jagama peavad. Nüüdisaegse õpikäsituse all tuntud põhimõtete keskmes on oskused õppida, teha koostööd ja ennast juhtida. Oma tegevuse mõtestamise suutlikkus ja kohanemisvõime on olulised nii akadeemilises kui ka praktilises keskkonnas. Ühiseks jooneks on veel digipädevused, sotsiaalsed oskused ning keskkonnateadlikkus, sest kliimale ja jätkusuutlikkusele mõtlemine peab läbima kõiki eluvaldkondi.
Nüüdisaegne õpikäsitlus on üks ootus, mille on meie haridussüsteemile sõnastanud haridusvaldkonna arengukava. Arutades siin ja täna rakenduskõrgkoolide visiooni üle, ei saa mööda minna sellest, kas ja mida ootab teilt riik. Kui tunnete, et sealtpoolt jääb puudu pikast vaatest, julgustan olema nõudlik partner, et ühiselt leida arusaamad, milliseks me oma riiki soovime kujundada. Hariduse eri tasemed ja liigid peavad moodustama loogilise ja orgaanilise terviku, et rahvas oleks tark ja meil kõigil julge olla.
Jätkuvat toetamist vajab karjäärinõustamise arendamine. Kui noor saab põhi- või keskkoolis asjatundlikku nõu ja võimaluse tutvuda eri ametitega, näiteks ettevõtete külastustel ja töövarjupäevadel, suudab ta teha mõtestatumaid valikud. See aitaks vähendada ka kõrgkoolist välja langejate arvu. Siingi peavad oma panuse andma kõik osapooled: alates koolist ja perekonnast kuni ettevõtete ja kõrgkoolideni.
Head siinviibijad! Soovin teile tänaseks julgeid mõtteid. See tähendab oskust vaadata tulevikku ja aidata oma tegudega seda kujundada. Siis on ka riik kaitstud ja hoitud.
Tänan teid!
