Lugupeetud Õdede Liit!
Austatud meditsiinitöötajad!
Kui Florence Nightingale, kelle sünniaastapäeva sel nädalal tähistame, pani 19. sajandi keskpaigas aluse tänapäevase õendusele, tõi see kaasa suremuse järsu languse haiglates.
Ühelt poolt olid selle taga selged praktilised muutused, eeskätt hügieenis. Vähem on aga räägitud sellest, kuidas Nightingale muutis üldist suhtumist patsienti. Võib öelda, et patsiendikeskne lähenemine, mis õenduses on olnud üks keskseid arusaamu juba vähemalt Nightingale’i aegadest, on viimastel aastakümnetel saamas juhtivaks põhimõtteks meditsiinis tervikuna. Seda ka Eestis. Muu hulgas tänu sellele, et teie olete selle eest seisnud.
Patsiendikeskne lähenemine tähendab tänapäeval palju enamat kui lihtsalt haige inimese heaolu tagamist haiglas. See tähendab inimese toetamist kogu tema terviseteekonnal. Tähendab kommunikatsiooni, kaasamist, empaatiat. Kõik see toetab tõendatult ka inimese füüsilist tervist.
Sellega koos on muutnud ja muutumas ka õdede roll. Õest on saanud võrdväärne partner arstile ja patsiendile. Tal on rohkem võimalusi ja ka rohkem vastutust.
Õed on mitmeski mõttes alati eesliinil. Teie asendamatusest saame eriti teravalt aru kriiside ajal – nagu seda on koroonapandeemia. Need viiruspuhanguga elatud aastad on olnud rängad kõigile meditsiinis ja nii kuulubki minu eriline tänu kõigile, kes pühendusid viirusest puudutatud inimeste aitamisele. Paljud teist töötasid sõna otseses mõttes inimvõimete piiril või isegi üle selle. Selle koorma hinda teate ainult teie, aga nägid ka teie lähedased ja kolleegid.
Ma ei arva, et peaksime olema uhked, teades, et kui paljudes Euroopa riikides kestab õe vahetus haiglas reeglina 8 tundi, siis Eestis on see 12 või isegi 24 tundi. Inimene väsib, ka õed väsivad.
Mina pole ainus, kes muretseb arstide ja õdede kurnatuse ning läbipõlemise pärast. See osa kriisist ei ole läbi. Märgakem, hooligem ja tegutsegem, et see ei kasvaks krooniliseks.
Kuid õed on eesliinil veel mitmes mõttes. Kuna teil on kõige tihedam ja lähedasem kontakt inimestega, langeb teile ka vastutusrikas roll paljude praeguse aja terviseväljakutsete lahendamisel. Räägime vaimsest tervisest, tervislikest elustiilivalikutest, aktiivsest vananemisest. Olete tihti esimesed, kes saavad märgata ja sekkuda. Esimesed, kelle poole pöördutakse. Esimesed, kes on haavatavatel hetkedel inimese kõrval.
Jah, peame rääkima, kas oleme ühiskonnana suutnud seda vastutust väärikalt tunnustada, nii sisuliselt kui ka materiaalselt. Kas me oleme suutnud teid piisavalt hoida, head õed? Siin on veel palju teha. Meil peab olema kogu aeg meeles, et õdedeta ei saa. Seda on valmis tunnistama iga arst ja paljud teie patsiendid.
Püüan aidata kaasa õdede uute rollide ja vastutuste teadvustamisele ühiskonnas, et see võimaldaks teile pakkuda väärilist tuge ja tunnustust. Samuti seisan hea, et leviks teadmine õetööst kui eneseteostust pakkuvast viisist aidata inimesi.
Ehk on sellest veidigi tuge ka selle jaoks, et tuua rohkem inimesi, olgu siis noori või teiste eluvaldkondade kogemusega inimesi, õppima meditsiiniõeks. Meil on ju näiteid, kuidas inimene, kes teinud aastakümned mingit muud tööd – ka ooperilaulja, kosmeetiku, õpetaja või ajakirjanikuna – läheb Tartu või Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli kolmeks ja pooleks aastaks õppima, et saada õe kutse. Aga meil on neid lugusid rohkem vaja, nagu vajavad rohkem tuge ka need, kes õdesid koolitavad.
Nüüd aga midagi positiivset. Soovin Eesti Õdede Liidule tähtpäeva puhul palju õnne! Sada aastat on väärikas iga. Tänan, et olete seisnud õdede väärikuse eest, edendanud patsiendikeskset lähenemist ja teaduspõhisust.
Ja veelkord – tänan kõiki õdesid, nagu üldse kõiki meditsiinitöötajad teie töö ja hoole eest.
Palju jaksu ja tugevat tervist teile tulevikuks.
