Head loodusesõbrad!
Minu praegune töö- ja ka elukoht on justkui iga eestlase unistus. Mere lähedal ja metsa veerel, seejuures keset linna. Maja taga on päris suur aed. Oma mesilased on ka. Loodust kui palju.
Tegelikult on teadlased juba ammu tõestanud, et mida rohkem rohelust on linnas, seda parem on elanike vaimne heaolu.
Siin on üks põhjus, miks linnades võiks rohkem loodust olla. Ent neid põhjuseid on palju rohkem. Räägime näiteks kliimamuutuste mõjude leevendamisest. Linn tuleb paremini toime kuumalainetega ja äkkvihmadega, kui kasutatakse looduslikel süsteemidel tuginevaid lahendusi.
Usun, et alanud looduskaitsekuu tutvustab põhjalikult linnalooduse tahke ja hüvesid ning aitab meil näha, kui rikkalik ja kasulik on elu majade ja asfaldiplatside vahel.
Aga vaadakem looduse ja linnade seoseid laiemalt.
Tõdegem, et suur osa loodust, selle kasutamist ja kaitset suunavatest otsustest sünnib tänapäeval linnades. Siin elavad inimesed, kes sõnastavad olulisi teemasid, peavad läbirääkimisi ja määravad reegleid kõigis meie ühiskonda suunavates teemades. Ja kõigil neil otsustel on oma keskkonnajälg.
Nende inimeste kogemus loodusega võib olla erinev, nagu ka teadmised ja arusaamad, kuidas planeedi ökosüsteemid toimivad, milline on inimese mõju loodusele ja keskkonnamuutuste mõju inimesele. Loodan, kuigi pole kindel, et suudame kõik aru saada, et loodus palju enamat kui see, mis kontoriaknast paistab või töötabelites kirjas on.
Ja, et suudame kõik aru saada, et lahendused, mis on mõjusad Pariisis või Berliinis, ei pruugi mõistlikud olla Eesti väiksemates linnades.
Sestap oleks ehk viimane aeg hakata korraldama kõrgemaid keskkonnakaitse kursuseid. Just nagu kõrgemad riigikaitse kursused harivad meie kõigi valdkondade tipptegijaid riigikaitse põhimõtete osas, võiks kõrgemad keskkonnakaitse kursused tutvustada looduse ja ühiskonna seoste ja vastastikmõjude keskseid tõdesid. Eesmärk oleks kaitsetahte – mõtlen siin keskkonna kaitsmise tahte – tõstmine ning keskkonnateadlikumad otsused kõigis eluvaldkondades.
Teiseks kutsun üles mõtestama, mida me tänapäeval looduskaitse all mõistame. Hiljuti ilmus ajakirjas Science artikkel, mis tugineb kliima ja elurikkuse alaste ÜRO ekspertpaneelide kohtumisele. Selles tõdesid autorid, et kliimamuutused ja elurikkuse kadu on tihti teineteist võimendavad probleemid. Seega peab ka lahenduste puhul otsima selliseid, mis tooksid kasu mõlemal suunal, mitte ei saavutaks ühes valdkonnas olulisi edasiminekuid teise arvelt.
See tähendab, et kõik plaanitavad kliimareformid saavad teenida ka looduskaitse eesmärke, kui teha nende ellu viimisel koostööd ja mõelda mõjud läbi mitmes mõõtmes. Elamute renoveerimine, päikesepaneelide ja tuuleparkide püstitamine, ringmajanduse lahendused – kõik see saab olla ühtaegu nii looduskaitse kui ka kliimasõbralik, kui leida nende tegemiseks sobilikud viisid.
Artikkel toob veel välja, et kõigil kliima ja elurikkuse vastastikmõjudel on paratamatult ka sotsiaalne mõõde. Teisisõnu, need mõjutavad inimesi, teinekord väga oluliselt. Ja nende mõjudega arvestamine peab keskkonnalahenduste puhul olema sama tähtsal kohal kui mõju kliimale ja elurikkusele.
Jah, planeedi elukõlblikuna hoidmiseks tuleb läbi viia suuri ühiskondlikke muutusi, astuda valusaid samme. Ent valus ei pea tähendama ülekohtust.
Ärgem loogem vastandusi kliima, elurikkuse ja inimeste heaolu vahel. Õiglased lahendused on olemas. Ja oluline on, et meil kõigil oleks ühine eesmärk – elamisväärne keskkond jätkusuutlikul planeedil.
Tänan kõiki, kes pühendunult selle eesmärgi nimel igapäevast tööd teevad. Soovin õnne tänavustele looduskaitsepreemiate ja märkide saajatele.
Head looduskaitsekuud!
