Kallid noored,
aitäh, et te mulle kirjutasite. Aitäh, et olite nii ausad, siirad, sügavad ja avameelsed.
Teie Juhan Liivist rohkemal või vähemal määral tõukunud unenägudes ja unistustes käimine tekitas rõõmu ja lootust ning soovi teie kõigiga tuttavaks ja sõbraks saada. Ja ka soovi näha, millise riigi te kunagi Eestist nende unede ja unistuste toel teete.
Teie tekste lugedes jõudsin veendumusele, et sellises riigis tahaksin ma küll elada.
Jah, teile oli kindlasti oluline presidendile kirjutada, aga veel olulisem on enda jaoks kirjutada. Seda teavad kindlasti teie seast need, kes peavad päevikut.
Kirjutamine aitab oma mõtteid selgemaks mõelda. Kirjutamine aitab aru saada, mida mina – ja mitte keegi teine, vaid mina – päriselt mõtlen või tunnen või arvan. Sest meie kõigi peas on aeg-ajalt üks suur virvarr, sigrimigri ja tohuvabohu. Katse seda segadust lahti seletada just kirjutades, aitab väga palju. Ja kellelgi pole õigust öelda, et see nii ei ole õige.
Teie kõigi arvamused, tunded ja mõtted on õiged ja originaalsed, kui need tulevad südamest. Ja kui on mure, aitab kasvõi oma mõtete enda jaoks kirjutamine vahel väga palju. Läheb kõik selgemaks ja mure muutub ka mõistetavamaks, hoomatavamaks. Ja teine võimalus on oma mure sõbrale või kellelegi teisele ära rääkimine. Näiteks presidendile.
Sest lisaks rõõmule meie loodusest, kultuurist, aastaaegadest, oma peredest, sõpradest ja õpetajatest, kirjutasite ka puudutavalt oma hirmudest, muredest.
Hirm meie looduse säilimise, pahameel prügi maha loopimise, mure enda ja oma pere hakkamasaamise, nukrus hoolimatusest kaasinimeste ja ka oma riigi vastu, kurbus lihtsate elu põhiväärtuste ununemise pärast.
Seda kõike tunnen ka mina, tunnevad teie pereliikmed, sõbrad, õpetajad, meie kõik. Ometi näib, et keegi ei tee justkui midagi selle vastu. Suured laevad pööravad aeglaselt, aga keegi peab olema see, kes rooli keerab.
Miks see ei võiks just sina olla? Mina juba proovin. Jõudumööda. Nagu on kirjutanud luuletaja Hando Runnel: „Muudad ennast, muutub maailm, mitte palju, kuid siiski sinu enda jagu.“
Ja kui näed, et keegi on hädas, kuula ta ära ja ole ta vastu hea. Kui näed maas prügi vedelemas, võta see ise üles. Kui tunned, et kõik su ümber on halvasti, proovi ise märgata esimesena midagi head.
Austatud õpetajad,
ma tänan ka teid teie ennastsalgava ja ilusa töö eest Eestimaa noortega. Seda tööd ei suuda keegi kunagi vääriliselt tasuda, kuid õpilased oskavad teie tööd hinnata.
Uskuge mind, nad ise kirjutasid mulle. Ja need, kes veel ei kirjutanud, teevad seda kindlasti tulevikus oma südames. Noorte lugemis- ja kirjutamisoskus saab üha olulisemaks, et osata üha kiirenevas maailmas ja iseendas orienteeruda, tajuda elu tervikut ja suuta süveneda, mõista, analüüsida. Ja seda kõike eriti järgmisel aastal peetava Eesti raamatu 500. aastapäeva valguses.
Mul on südamest kahju, et me ei saanud täna siia kõiki kirjutajaid kutsuda, aga tervitage oma koolides ka teisi tublisid kirjutajaid. Ja kindlasti oli kirjutajaid tegelikult rohkemgi, kui minu postkasti laekus.
Lõpetuseks, head siinviibijad, lubage mul tänase päeva puhul väike ekskurss.
Täna tähistame Eesti lipu 140. sünnipäeva. Meie lipp ja selle värvid said ka alguse õpilastest, täpsemalt üliõpilastest. 21-aastane Aleksander Mõttuse idee järgi kujutab sinine Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldust, must kodumaa mulda ja rahvuskuube ning valge rahva püüdu õnne ja valguse poole. Noor üliõpilane Aleksander sai sinimustvalge tekli kandmise eest sakslastelt peksa, jäi mütsist ilma, aga teiste eestlastest noorte toel ja ühisel jõul murdis see ilus trikoloor end aastakümneid hiljem meie riigilipuks. Ta muutis maailma iseenda jagu, kuid muutus maailm.
Hoidke kokku, tundke üksteises olemasolust rõõmu, hoolige. Ja korjake mahajuhtunud prahitükk ise üles! Vaid nii saame endale unistuste Eesti nii täna kui tulevikus.
Ma tänan.
