Soovin teile õnne Eesti kaitseväe 104. aastapäeva puhul.
Praegune aeg on keeruline Eesti julgeolekule. Ja teie, kaitseväelased, seisate selle ajastu eeslaval. Võiks isegi öelda, et peategelaste seas – ja ma näen, et te täidate seda rolli enesekindlalt, uhkelt ja pühendunult.
Eilne raketiintsident Poolas näitas taaskord mustvalge otsekohesusega, et seni, kuni kestab Venemaa sõda Ukrainas, ei saa ei Eesti ega Euroopa rahulikult hingata. Kui agressor Venemaa ei tulista praegu tahtlikult NATO territooriumi, siis seisame ometi fakti ees, et Kremli agressioonisõda on viinud kahe NATO liitlasriigi kodaniku hukkumiseni nende kodukülas. Kui poleks seda Venemaa alustatud sõda, poleks Poolas langenud ka see rakett.
Kinnitasin täna Poola president Andrzej Dudale – Eesti seisab kindlalt Poola kõrval, nagu teevad seda ka teised liitlased. Me teame kollektiivkaitse tähendust ja väärtust, sest see on põhjus, miks Eesti tahtis liituda NATO-ga.
Muidugi tuleb ära oodata, milliste lõplike järeldustega lõpeb poolakate ja liitlaste uurimine raketiintsidendi põhjuste kohta, kuid juba praegu on selge, et meil kõigil tuleb teha oma julgeoleku tagamiseks veel rohkem. NATO peab astuma pikemad sammud, et tugevdada kollektiivkaitset siin alliansi idatiival. Samuti on minu arvates raketiintsident kinnitus sellest, et lääneriigid, iseäranis Euroopa maad, peavad tegema senisest rohkem Ukraina sõjaliseks toetamiseks. Pean silmas ka kaasaegset õhutõrjet, mis suudaks tõrjuda Vene rakette enne, kui need tabavad Ukraina elutähtsat taristut.
Sõjalise toetuse suurendamine agressiooni ohvrile on ainus viis, kuidas see agressioonisõda saab oma lõpu. See on ainus viis taaskord kindlustada Euroopa julgeolek.
Ma ei taha ennustada, aga paraku olen kindel, et Venemaa oht jääb siia aastateks, kui mitte aastakümneteks. Nii lasub meil kohustus rääkida sellest ausalt ja ilustamata. Ja meil lasub kohustus tegutseda.
Seepärast on hea see, et Eesti on riigi ja rahvana pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril veelgi selgemalt keskendunud laiapindse riigikaitse arendamisele. Üheks konkreetseks näiteks on sel aastal eraldatud sajad miljonid eurod uute võimete arendamiseks, kaitseväe tugevdamiseks ja liitlaste taristu tarbeks. Oleme ette võtnud reservsüsteemi parandamise ja sõjalise valmiduse tõstmise. Üheksa kuuga on Kaitseliiduga liitunud üle 4000 uue liikme.
NATO on otsustanud tugevdada kollektiivkaitset ning seda eeskätt Balti riikides ja NATO idatiival. Juba täna on liitlaste sõjaline võimekus Eestis märkimisväärsem kui kunagi varem. Ja me oleme loomas oma diviisi näol raamistikku, mis võimaldab meil tulevikus senisest veelgi kiiremas tempos koondada vajalikud liitlasüksused Eesti kaitseks. Mööngem, et paljugi Madridis lubatust on veel töös ning mitte kõik läbirääkimised NATO-s ei suju piisavalt kiiresti. Siiski liigume õiges suunas.
Samuti on Ukraina sõja kogemus reljeefselt näidanud, et riigikaitse peab hõlmama ka läbi mõeldud, planeeritud ja harjutatud elanikkonnakaitse ja siseturvalisuse komponente. Me oleme astumas selleks olulisi ja vältimatuid samme, kuigi suur töö riigi, päästeameti, elutähtsate teenuste osutajate ja kohalike omavalitsuste poolt seisab veel ees. Sama kehtib ka Eesti inimeste puhul, keda peame veenma senisest paremini kriisiks valmistuma.
Eesti riigil ei saa olema kunagi piisavalt ressursse ei raha ega inimeste mõttes, et teha kõike seda, mida me ideaalses maailmas tahaksime teha oma riigi kaitsmiseks. Eesti ei saa endale hävitajate eskadrille, allveelaevastikku ega ballistilisi rakette.
Ühelt poolt tähendab see, et jääme oluliselt toetuma oma liitlastele ja nende sõjalistele võimetele. Teisalt tähendab see, et kõike, mida otsustame teha, tuleb teha väga hästi ja tulemuslikult, sest ainult nii oleme tegelikult valmis halvimaks. Või optimistlikumalt öeldes – oleme valmis halvimat ära hoidma.
Leian, et praegusel ajal peame võtma selge kohustuse anda endast maksimum, et anda järgnevatel aastatel sõjalisele riigikaitsele täiendav löögijõud ja elanikkonnakaitsele päris võimekus.
Seepärast toetan arutelu võtta Eesti eesmärgiks jõuda sõjaliste kaitsekulutuste osas kolme protsendini SKP-st ja mittesõjaliste riigikaitseliste võimete osas poole protsendini SKP-st. Meie idanaabri ambitsioon maailm minevikku tagasi pöörata ei anna meile võimalust julgeolek unarusse jätta ning peame need rasked otsused tegema pigem varem kui hiljem.
Raha on tähtis, aga mitte kõiki olulisi asju ei saa mõõta rahas. Vabaduse hind on üks neist.
Sel põhjusel tulen minu jaoks olulise küsimuse juurde, milleks on meie kaitsetahe. Ukrainas oleme näinud, kui otsustav on elanike tahe ja valmisolek end kaitsta, võidelda oma riigi iseseisvuse eest. Kas Eesti inimesed hakkavad terava kriisi ajal pagema oma riigikaitseliste kohustuste eest nagu näeme Venemaal? Või jäävad ja võitlevad, nagu meie sõbrad Ukrainas?
Eesti ühiskonna toetus riigi kaitsetegevusele saab põhineda usaldusel. Usaldusel inimeste vahel, usaldusel riigi, tema juhtide, institutsioonide ja riigikaitse vastu. Kaitsetahte alus on tunne, et ma tahan seda riiki kaitsta, ka sõjaväljal. See tunne tuleb ainult siis, kui riik annab inimestele põhjuse riiki kaitsta.
Sellise usalduse hoidmiseks ja tõstmiseks ei ole lihtsat rohtu, vaid ainult igapäevane raske töö. Sama raske, nagu seda on kaitseväelase teenistus, mida te hästi tunnete. Kuid kaitsetahte ja usalduse hoidmise tööd peavad tegema mitte ainult kaitseväelased, see töö lasub kogu riigil, alates presidendist, parlamendist ja valitsusest ning lõpetades kõigiga, kes ametnikuna meie riiki esindavad.
Meil on põhjust uskuda ja usaldada oma riiki ja oma inimesi. Kohtusin mõned nädalad tagasi kevadisel SIILi õppusel silma paistnud reservväelaste ja õppusele tuge pakkunud ettevõtjatega. Nägin, et SIILi okkad on tugevad ja teravad, sest kõigilt, kellega rääkisin, õhkus kindlustunnet, et Eesti on meie riik ning Eesti kaitsmine on meie õigus ja kohus.
Head kaitseväelased.
Riigikaitse on kogu ühiskonna ja riigi mure, aga teie olete alati olnud selle pingutuse juhtimispunktides ja esimestes kaevikutes. Kas täites oma teenistusülesandeid siinsamas Eestis või rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel. Te olete seda teinud söakalt, leidlikult, pühendunult ja vapralt.
Riigikaitse kõrgeima juhina on minu meel kindel ja rahulik, kui Eesti hoidmine on teie kätes. Luban seista riigikaitse väljal koos teiega, nii lihtsamatel kui keerulisematel aegadel.
Soovin teile kaunist aastapäeva ja veelkord, palju õnne. Sõduriõnne!
