Täna algav konverents keskendub innovatsioonile. Kõneldes innovatsioonist, mõtleme sageli sellele, kuidas teha rohkem, kuidas olla tootlikum ja kuidas teenida rohkem – nagu spordis tahame hüpata kõrgemale ja kaugemale. Innovatsioon pole midagi müstilist. See ei pea tähendama lapsepõlvest tuttava spungi otsimist, see tähendab uuenduste tegemist, et olla homme parem kui eile.
Viimaste kümnendite üheks suurimaks ühiskondlikuks edusammuks on ilmselt eluea pikenemine. Praegu sündivad poisid elavad umbes 10 aastat kauem kui minuga samal ajal sündinud mehed. See edu on tulnud ühiskonnas üsna lühikese aja jooksul, sest kui minu lapsed sündisid, oli meeste oodatav eluiga veel sarnane kui minu sünni ajal. Vaadates rahvastikuprognoose, kasvab see järgmistel kümnenditel aga veelgi.
Meie eluea kasv peegeldab üldist elustandardi muutust. Laiemas kontekstis on ka demokraatia ja turumajanduslikud reformid aidanud kaasa sellele, et väärtustame rohkem oma tervist, võtame vähem rumalaid riske ja tänu sellele elame kauem. Meie majanduslikud võimalused on palju avaramad kui 50-ndatel või 80-ndatel aastatel.
Ma ei tahaks rääkida pikalt sõjast, aga sellest on raske mööda minna, kui räägime elueast. Meie naaberriigis toimuv illustreerib hästi seda, kuidas inimelu väärtus sõltub ühiskonna korraldusest. Diktatuur ei kipu väärtustama üksikisikut – inimest. Kuid ühiskond algab indiviidist ja inimest väärtustamata, ei väärtusta me ka ühiskonda. Suurem osa meist on omal nahal tundnud, et demokraatia on olnud üks olulisemaid viimaste sajandite innovatsioone.
Oma elukvaliteedi parandamiseks ei pea me seega tingimata leiutama uut vidinat, ehkki Eestis ja naaberriikides on ettevõtteid, mis on selles väga edukad. Rahvusvahelise teadustöö tulemuste elluviimine ja parimate praktikate ellu rakendamine aitab meidki. Vaadakem maailmas ringi ja otsigem riike, kus ollakse milleski meist paremad. Uurigem, mis on SEE, mis teeb teised meist paremaks ja analüüsigem, kas SELLE rakendamine Eestis teeks ka meid paremaks.
Tuleksin nüüd lähemale sellele, mida me reaalselt teha saaksime ja kus võiksime lahendusi otsida.
Eluiga pole kasvanud lihtsalt seetõttu, et aeg on edasi läinud ja me oleme hakanud imeliselt kauem elama, vaid me oleme reaalselt teinud midagi paremini. Selline eluea kasv on paljude uuenduste tulemus. Meditsiin on arenenud, me teame rohkem tervislikest eluviisidest ja toidust, aga ka spordil ja liikumisel on siin oluline roll.
Areng ei pea peatuma siin. Meie ees on olulisi – ma ei taha kasutada sõna väljakutseid, aga meie ees on olulised võimalused. Palju on räägitud sellest, et tervelt elatud aastad pole kasvanud sama palju kui on pikenenud elu. Eluea pikenemine võiks suurendada eeskätt seda aega, kui suudame kaasa lüüa ühiskondlikus elus, töötada ja elada täisväärtuslikult. Lähemate kümnendite väljakutse on see, kuidas suurendada meile lisandunud aastate kvaliteeti. Ma arvan, et see on koht, kus spordi ja liikumise innovatsioonil on palju pakkuda.
Kuidas tuua rohkem inimesi liikuma või vähemalt ekraanist eemale? Kuidas parandada toitumisharjumusi? Rühti? Silmanägemist? Kuidas vähendada suitsetamist ja alkoholi tarvitamist? …rasvumist? Kuidas saaksid inimesed juhtida oma aega nii, et lisaks tööle jõuaksid nad tegeleda lastega, puhata ja liikuda tervislikult? Kas meie tänased digilahendused võimaldaksid avastada haiguseid kiiremini, et jõuaksime neid ravida?
Ma arvan, et Eestil on pikemalt elamise valdkonnas palju pakkuda.
Soovin teile korda läinud konverentsi ja loodetavasti leiate selle kõrvalt aega ka selleks, et siin Käärikul puhtas looduses liikuda ja oma tervist tugevdada, et teiegi eluiga oleks pikem!
