Euroopa asjade riigiminister dr Lührmann,
ekstsellentsid, sõbrad ja
kaasmaalased!
Mul on siiras heameel ja au väisata Saksamaad, meie lähedast, tugevat ja võimast partnerit ning liitlast. Meil pole sakslastega mitte üksnes kultuurilised ja ajaloolised sidemeid, vaid ka ühine mõtteviis ning väärtused. Tee Eestist Euroopasse on Hansa Liidu aegadest tänaseni kulgenud eelkõige just Saksamaa kaudu.
Tänavu tähistame Eesti NATOga liitumise 20. aastapäeva. Oleme selles alliansis õlg õla kõrval tegutsenud, et edendada ühist rahu ja julgeolekut. Õnneks ei ole Eesti nüüd, kui Soome ja Rootsi on saanud NATO täieõiguslikeks liikmeteks, enam nii-öelda uus liikmesriik. See on väga meeldiv.
Imetleme Saksamaa juhtimisoskust ja pühendumust NATO ühisesse julgeolekusse, mille puhul keskendute just Läänemere piirkonnale: teie brigaadid on Leedus, edendate mereväeprojekte Läänemerel, olete pikka aega osalenud ka Läänemere piirkonna õhuturbes.
Üheskoos muudame oma alliansi tugevamaks, et kaitsta väärtusi, mille nimel oleme valmis seisma: rahvaste vabadust ja õiguspõhist rahvusvahelist korda. Tsiteerides Teid, president Gauck: „Vabadus on see, mis meid ühendab. Seetõttu on meie kohus praegu – nagu varemgi – täita oma ülesandeid ning töötada teineteisega ja teineteise hüvanguks.“ Jätkakem, et NATO oleks edaspidi veel tugevam.
Täpselt kahe nädala pärast tähistame Euroopa Liidu liikmeks saamise 20. aastapäeva. Oleme püüdnud kõigile liikmesriikidele hea partner olla ja kodumaal alati Euroopa Liidu tähtsust rõhutada.
Eesti SKP elaniku kohta püsivhindades on meie Euroopa Liidu liikmeks oleku ajal tõusnud 64 protsenti, samas kui ekspordi maht on suurenenud kuus korda ja keskmine palk on peaaegu neljakordistunud. Euroopa Liidu liikmesus on toonud meile heaolu ja mitte ainult majanduse vallas. See on seotud ka rahuga, ning turvalise piirkonna laienemisega, mille eest saame kõige paremini seista üheskoos.
Euroopas ja kogu vabas maailmas on praegu tormilised ajad. Juba kolmandat aastat möllab Euroopas Ukrainas Venemaa imperialistlik sõda. Venemaa annab halba eeskuju: vaid mõni päev tagasi olime tunnistajaks Iraani enneolematule rünnakule Iisraeli vastu. Sõda Ukrainas ja Lähis-Idas puudutab ühel või teisel moel meid kõiki. Neidsamu Iraani relvi kasutatakse nii Iisraeli kui ka Ukraina vastu.
Praegused ajad kutsuvad meid üles põhiväärtuste kaitseks oma jõude ühendama. Kui maailma suured demokraatlikud jõud jätavad endast nõrga mulje, riskime sellega, et agressorid muutuvad üha julgemaks. Kuid meie tugevus on see, mis sillutab tee rahuni. Seetõttu avaldan Saksamaale kiitust siinses mõtteviisis toimunud määratu nihke – Zeitenwende – eest, selle eest, et olete Ukraina suurim toetaja Euroopas. Ning Iisraeli toetamise ja Palestiinas puhkenud humanitaarkriisi leevendamisele kaasaaitamise eest. Kutsun teisi üles Saksamaa eeskuju järgima. NATO liitlasi kaitsekulutusi suurendama. Samuti ärgitan suurendama kaitsekulutuste osa Euroopa Liidu eelarves.
Soovime elada maailmas, kus võimu kujundab õiglus, kus moraalsed ja eetilised teod tagavad meile tugevuse, jõu ning ka edu. Kus kokkulepitud põhimõtetele rajanev tegutsemine annab tegusa tulemuse ja innustab. Soovime kindlasti, et iga kuritegu saaks õiglase karistuse. Kui on agressor, kes ei peatu, on meil õigus võidelda kõigi olemasolevate vahenditega.
Kui Ukraina ei suuda võita kurjust, mis seda riiki praegu ründab, siis see kurjus ei kao ega peatu. Me ei taha ju hirmu ajel arutada selle üle, kelle uksele see kurjus järgmisena koputab? Sel põhjusel on kõigest Ukrainas sõjaga seotust saanud eksistentsiaalne küsimus meile kõigile.
Euroopa Liit on olnud kõigi aegade edukaim rahuprojekt. Vaba ja arenenud maailma piiride laiendamine ei ole pelgalt eesmärk, see on meie kohus. Kohus aidata kõiki neid, kes väärivad rahu ja võimalust paremaks tulevikuks. Siinkohal pean silmas mitte üksnes Ukrainat ja Moldovat, vaid ka Lääne-Balkani riike. Usun kindlalt, et laienemine annab uut hingamist ka liidule endale ning muudab selle tugevamaks, jõukamaks ja turvalisemaks kohaks kõigile.
Sõbrad,
1930. aastatel elas siinsamas majas üks poiss. Ta oli Eesti tollase diplomaadi poeg. See poiss oli Lennart Meri. Pärast raskeid aegu, pärast II maailmasõda, Siberisse küüditamist ja Nõukogude okupatsiooni Eestis, sai temast 1992. aastal Eesti Vabariigi president.
Võidukas lõpplahendus ei ole võimatu isegi kõige süngemates oludes.
Väljendan oma tänutunnet kõigile teile, kes te täna siia olete kogunenud, teie usalduse ja kõigutamatu toetuse eest Eestile aastate jooksul. Tõelised sõbrad ja liitlased on elus kõige väärtuslikum aare.
Vielen Dank!
