Juba sada aastat on meil olemas ajakiri, mis vahendab meile uudiskirjandust, värskeid tõlkeid, arvustusi, meie elu mõtestavaid ja peegeldavaid esseesid, ülevaateid ja kajastusi. Täpselt sama kaua ollakse kriitilised nende peatoimetajate ja toimetajate suhtes, solvunud arvustuste ja ajakirjast välja jätmiste pärast, pahased ideoloogilise kallutatuse ja tasakaalutuse üle. tegelikult on see hea, sest näitab, et ajakiri on oluline, seda võetakse kirglikult, selle suunas vaadatakse, see läheb korda.
Aga sada aastat on eesti rahvas tundnud ka rõõmu, saanud sellest vaimutuge ja valgust, tajunud pilgu avardumist. Ta on olnud olemas neile, kel seda vaja ja ka neile, kes ei tea, et neil seda vaja on. Jah, küünilisemad võivad ju öelda, et selle lugejaskond on marginaalne ning mõju ühiskonnale seetõttu väike, aga see pole sugugi nii.
Meie olemise vundament on meie keel. Me suhtleme ja mõtleme selles, väljendume selle abil. Kogu meie keele- ja mõtteruum väljendub moel või teisel verbaliseerides. Ka kunstist, teatrist või muusikast mõeldes me verbaliseerime oma kogemust. Reflektsioon, analüüs ja kaemus on alati sõnastatud. See teeb keele kunstilise ja kontsentreeritud väljenduse meie mõtte- ja keeleruumi arengu seisukohalt määravaks. Sõna ja selle parim valdamine määrab meie kogemuse, taju ja ajastu. Ja juba ainuüksi seetõttu on oluline, et selline ajakiri nagu Looming on meiega. See on üks neist platvormidest, kus kajastub ajavaim ja meie olemise peegeldus nii täna kui igavikus.
Ka siis, kui „inimene tänavalt“ Loomingut otseselt ei loe, ei tähenda see seda, et tal seda vaja ei ole. Sest Loomingus kajastatakse ka tema elu ja aega, kuigi ta seda ise ei tea. Selliste kultuuriväljaannete mõju jõuab inimesteni sageli kaude ja ehk väikese ajalise nihkega, aga ta jõuab. Ja kui mitte muul moel, siis kas või nõnda, et kirjanikul on Loomingut vaja ja meil ühiskonnana on kirjanikke vaja.
Mul on hea meel, et elame ajal, mil Looming ei pea tegelema ideoloogiliste teemadega, vaid saab olla puht kirjandusajakiri, nagu see algselt nende loojatel eesotsas Tuglasega plaanis oli. Et saab keskenduda nii tänasele kui möödunud kirjandusele, hõlmata seda kunstisfääri laiapindselt, lahustamata muudeks diskussioonideks. Ja et saab pikemat mõtet vedada ja rahulikult süveneda. Et meid ümbritsev kiirustav aeg korraks teise temposse tuua.
Head sõbrad.
Sada aastat on alles algus.
Soovin teile jaksu, vahedat sulge ja haaravaid mõtterännakuid.
Ja tänan teid kõiki tehtu ja tehtava eest.
