tänasele tänupäevale tulin ma kahetiste tunnetega. Ühest küljest oleks mul hea meel, kui ajalugu läinuks teisiti, Põltsamaa kirik oleks endistviisi alles ning sellist päeva pidada poleks tarvis. Teisest küljest, suutmata ajalugu muuta, tunnen suurt tänu ja rõõmu selle üle, mis Põltsamaal eelmise sajandi keskpaigus toimus.
1941. aasta 14. juulil põles Põltsamaa kirik saksa vägede mürsulasust Punaarmee tulesuunaja pihta tekkinud tulekahjust. Inimeste elule tuge ja lootust andev maapealne kese ja inimeseks olemist õpetav tempel langes sündmuses, kus üks inimene ihkas teise surma; kus oli kadunud inimeseks olemine kõige jõhkramal moel. Seesama toimub praegu siitsamast 1500 kilomeetri kaugusel. Minevik kordub. Jõhkrus kordub. Inimesel on nii raske jääda inimeseks.
Põltsamaa kiriku loost kõneldes ei saa me üle ega ümber mehest, kes oli selle kõige keskel, seda kõike vedamas. Kes oli inimeste Usu juht ja seda suure tähega. Herbert Kuurme sai siinse kiriku õpetajaks 1939. aastal aimamata seda kõike rasket, mis oli ees. Aga eks inimesele antakse nii palju, kui ta kanda jõuab. Tulid küüditamised, mahalaskmised, sõjakoledused, mil noorel kirikuõpetajal tuli vahel matta ühel päeval lausa 5-6 inimest. Seejärel kiriku hävimine.
Kuurme suur vastutus- ja missioonitunne ning usk panid ta uskumatu visadusega tööle. Ta hakkas jutlusi pidama külades, suhtles palju kohalikega, organiseeris palgivedusid, ostis puidumaterjali saamiseks metsa, taotles pärast esimest Nõukogude okupatsiooni siia jäänud puidu materjali, mida polnud jõutud veel riigist välja vedada. Lisaks mõtles ta põhjalikkusega kaasa ehitamise igal sammul – kuidas kirikut krohvida, sisustust paigutada, vaipu kududa. Kuurme suhtus lugupidamise ja aupaklikkusega igasse inimesse, sõltumata tema positsioonist või haridustasemest.
Ja rahvas, kellel raskel ajal nii väga tuge oli vaja, vastas sellele. Mindi appi kirikut taastama, mindi oma hobustegagi. Külades pandi käima korjandused. Ehitajatele anti süüa, korjati taludest palgaks teravilja. Isegi kõige ihnemad talupidajad andsid kiriku heaks vilja. Ja ehitajate seas olid siiajäänud punaarmeelased. Eks inimene otsi siin elus ikka teatud lunastust. Kuurme nimetaski teadupärast taastatud kirikut „materialiseerunud armastuseks“.
Ei ole tagantjärele ilmselt juhus, et kirik on pühendatud just Püha Nikolausele. Seda nii mõeldes kiriku taastamise eestvedajale ja rahva kokkutoojale Herbert Kuurmele, kes sarnaselt Nikolausele mõjutas ümbritsevat oma elava eeskuju, südamlikkuse, lahkuse, julguse ja hea jutlustamisoskusega ning kelle uksed olid alati avatud kõigile, kes hoolt ja kaitset vajasid. Kui mõeldes ka põlengu osaliselt põhjustanud ja hiljem ehitada aidanud punaarmeelastele, sest just Vene Õigeusu Kirikus on Püha Nikolause kultus iseäranis levinud.
Endise Tartu Ülikooli rektorina tunnen suurt hea meelt, et just Tartu Ülikooli kiriku inventariga õnnestus Põltsamaa kirik sisustada. Et ülikooli kiriku sisu säilis ja et Põltsamaal toimunud teatav vabadusvõitlus sai tuge just ülikoolilt, hariduse ja vaba mõtte templilt.
Vabariigi Presidendina tunnen uhkust eesti rahva ühtsuse ja visaduse üle nii neil okupatsiooniaastail kui ka praegu toetades Ukrainat nende vapras võitluses brutaalse agressori Venemaa vastu. Olen kindel, et selle sõja lõppedes asuvad sealsed Herbert Kuurmed koos oma rahvaga üles ehitama nende kirikuid ning vaimu- ja kultuurikeskusi täpselt sama visalt kui juhtus möödunud sajandil siin Põltsamaal. Selline kurjus võib hävitada kirikuid, kuid ta ei suuda hävitada usku ja lootust.
Ma tänan.
