Head omavalitsusjuhid.
Olen viimase pooleteise aastaga Eestis palju ringi sõitnud. Olen kohtunud paljude toimekate inimestega. Olen kohtunud ka paljude omavalitsusjuhtidega ja kogunud endasse teie muret ja lootust.
Teis kõigis on tahe oma valla või linna elu paremaks muuta, tulevikku rõõmsamaks ja kestlikumaks pöörata. Aga sageli tunnete jõuetust, sest käed jäävad lühikeseks.Teie mured saab kujundlikult kokku võtta lausesse: väljaspool Tallinna ja Tartu linnu ja nende lähiümbrust on turutõrke Eesti.
See ütlemine väljendab praegust olukorda, mis on kurb ja millega ei saa nõustuda. See on ühelt poolt allaheitlik ja teisalt üleolev suhtumine. Ei tohi olemas olla turutõrke Eestit. On üks Eesti, kus heaolu ja kindlustunne peab ulatuma kõikjale.
Siit jõuame sõna „omavalitsus“ tähenduseni. Omavalitsus kui oma valitsemine, kohaliku elu üle otsustamine ja selle kujundamine. Ise, kohapeal. Omavalitsused ei ole ministeeriumi osakonnad, meenutas üks vallavanem.Omavalitsused peavad keskvõimule olema partnerid.
See tähendab, et keskvõim usaldab omavalitsusi, mitte ei vaata neid kui tülikaid ja kulukaid asju. Riik ongi kulukas ja omavalitsused on osa riigist.
Kõigi meie riigi asutuste eesmärk on üks – Eesti inimeste heaolu ja turvalisus. Selleks tuleb omavahel läbi rääkida. Ka need reformid ja muudatused, mis puudutavad omavalitsusi.
Näiteks õpetajate palgatõus. Kuidas omavalitsus nüüd omapoolsete kohustustega toime tuleb, kas seda Tallinnast küsiti? Mitmed vallavanemad, kellega olen rääkinud, vastavad eitavalt. Kurb.
Aga kui omavalitsusel selleks raha ei ole? Ja kui omavalitsusel ei ole raha ka sotsiaalhoolekandereformiks, kus rahvapensioni saaja ootab valla või linna toetust hooldekoduse minnes?
Veelkord, kohalik omavalitsus ei ole ministeeriumi osakond, kellele võib järjest laduda ülesandeid, hoolimata sellest, kas ja kuidas nendega toime tullakse. Ning kas need ülesanded on omavalitsusele üldse mõistlikud kanda. Mis autonoomia see on?
Senine toetuste ja tasanduste süsteem vajab muutmist. Selles on ilmselt kõik siin minuga ühte meelt. Omavalitsuste praegune rahastamismudel, on ajale jalgu jäänud. Aga, ärme unusta, see ei ole meile kõrgemalt antud, vaid ikka inimeste poolt tehtud. Ja ainult inimestel on vaba voli seda muuta.
Endise ülikooli rektorina on see tunne mulle tuttav. Kuidas teha rahastusmudel ümber nii, et toetada rahaliselt nõrgemaid, ka tugevamate arvelt, aga viisil, et tugevamad ei kannataks? See on küsimus, millele tuleb kiiresti vastus leida.
Mõne päeva pärast astub ametisse uus valitsus. Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide koalitsioonilepingus on piirkondliku arengu edendamiseks 13 lubadust. Ja nüüd pöördun ma teie kõigi poole. Siin saalis on uue valitsusliidu erakondade esindajad – vallavanemad, linnapead, volikogude esimehed. Olge nõudlikud oma kodupartei suhtes, olge järjekindlad, et kõik see, mis koalitsioonis kokku lepiti, ka ära tehakse. Ja tehakse rohkemgi, kui alguses lubatud.
Te muigate. Mõtlete, et olete Tallinna inimestele muudkui rääkinud ja rääkinud ja veelkord rääkinud, aga ei midagi. Aga räägime koos. Ka mina ei jäta omavalitsuste tugevdamise teemat tähelepanuta. See kõik ei puuduta ainult omavalitsusi, vaid Eestit laiemalt. Et meie riik ei oleks turutõrke Eesti.
Riigikogu uus esimees on endine Viimsi volikogu esimees. Tulevane rahandusminister on endine Rae vallavanem. Tulevane siseminister endine Väätsa vallavanem. Tulevane regionaalminister endine Saare vallavanem. Riigikogus on nüüd Pärnu-, Võru- ja Põlvamaa kunagised maavanemad. Ja need on vaid mõned näited. Paljud uued ministrid on olnud kas kohalike volikogude liikmed või lihtsalt väiksematest kohtadest pärit. Tuletage seda neile meelde.
Sest seegi peaks olema ka nende tõsine mure, miks paljud omavalitsused loobuvad Euroopa Liidu rahastusest, sest ei suuda maksta omaosalust. See suurendab omakorda ebavõrdsust. Areng jääb ära.
Või kuidas motiveerib omavalitsusi kasutama euroraha teadmine, et iga väiksema rikkumise või määrusele mittevastamise korral tuleb tagastada 25% toetuse summast, kuigi enamasti on tegemist haldusmenetluse normide rikkumisega, mis oluliselt ei ole mõjutanud tulemust.
Kuidas leida lahendus olukorrale, kus elanikkond väheneb ja samas on igal omavalitsusel kohustus pakkuda samal tasemel teenuseid? Ka siin peab mõistliku pilguga üle vaatama, milliseid teenuseid suudab pakkuda iga vald üksinda ning milliseid võiks pakkuda kolm-neli omavalitsust ühiselt.
Nii et üks pakub ja teised maksavad talle. Eesmärk on ju selge: elanikud peavad igal juhul saama neile olulised teenuseid kätte kõikjal Eestis ja neile pole oluline, kas seda pakub koduvald või naabervald.
Head sõbrad.
Teil on kogemus ja vaade, kuidas omavalitsused töötavad. Mina ei saa ega taha olla teile õpetaja. Küll aga heaks partneriks.
Seega, jõudu tööle meile kõigile.
Aitäh.
