Tere hommikust kõigile. Mul on au öelda paar sõna selle tähtsa ja vajaliku arutelu sissejuhatuseks. Alustuseks, mul on hea meel tervitada siin president Sandut, president Milatovici ja minister Safadid. Tänase arutelu aitab kindlasti avaramaks muuta Hr Haukkala, kes esindab asjatundlikult julgeolekupoliitika eksperte, samuti soovin siinkohal tervitada pr Sylvie Kauffmanni, kes suudab arutelusid alati suurepäraselt ja kaasahaaravalt modereerida. Paneeli pealkiri „Tuleviku suunas: väike ja sitke“ on samuti hästi valitud, kuna väikesed riigid seisavad tänases tormilises maailmas silmitsi mitmete vanade ja uute katsumustega.
Niinimetatud väikeriigid on rahvusvahelisel areenil veel suhteliselt uus nähtus. Suurem osa meist sai õiguse iseolemiseks alles 20. sajandil, pärast kaht laastavat maailmasõda ja külma sõja lõppu. Kui vaadata üksnes ÜRO liikmeid, võiks julgelt pooli neist kirjeldada väikeriikidena ja organisatsioonis, kus igal liikmel on sõna- ja hääleõigus, tähendab see märkimisväärset mõjuvõimu. See pole mõistagi piiramatu, aga sellises keskkonnas, saavad isegi väiksemad tegijad end üle ootuste maksma panna. Küsimus on selles, kas nad on päriselt valmis seda tegema?
Meie tänane maailm, mis suhtub ühtmoodi nii väikestesse kui suurematesse riikidesse, on muutumas. Geopoliitilised kaalutlused on taas päevakorras, võimupositsioonilt käsutamine on muutumas normiks, ning seni kõigile kehtinud seadusi ja reegleid on hakatud painutama. See paneb väikeriigid pehmelt öeldes täbarasse olukorda. Meie maailma seni koos ja käigus hoidnud põhimõtted ei ole enam sama tugevad kui varem. Pead on tõstmas midagi uut. Maailmas on alati toimunud sõdu ja konflikte, aga mind paneb muretsema praeguste sündmuste ulatus ning asjaolu, et neisse on otseselt kaasatud mitu ÜRO Julgeolekunõukogu alalist liiget.
Head sõbrad,
kas väikeriigid üldse suudavad midagi ära teha maailmas, kus valitsevad suurriigid? Eesti filosoof Uku Masing on kirjutanud, et väiksemad riigid näevad maailma laiemalt, just sellepärast, et nad ei saa suurriikidest kuidagi mööda vaadata. See tähendab, et meil on võimalus muutustest kiiremini aru saada ja hoiatada teisi võimalike tagajärgede eest. Seega peame me kasutama kõiki mõjukaid rahvusvahelisi institutsioone ja platvorme, et enda eest seista ja end kuuldavaks teha. Meie tänane seadustel ja reeglitel põhinev maailm väärib säilitamist!
Oleme ju kõik kuulnud ja mõned meist ka oma silmaga veendunud, et väike on ilus. Milles see ilu täpsemalt seisneb? Väikeriigid on vilkamad ja erksamad. Samuti on väikeriikidel vähem paineid ja nad saavad olla eeskujuks ning inspiratsiooniks teistele, sealhulgas suurematele riikidele. Väikeriigid riigid hoiavad oma põhiväärtustest tugevamini kinni ja on alati valmis töötama konsensuse nimel, mis neid väärtusi kaitseb.
Peatume esiteks erksuse argumendil. Suure naftatankeriga on palju raskem manööverdada kui väikese kaubalaevaga. Sama kehtib riikide kohta. Võtame näiteks kaitse- ja julgeolekuvaldkonna – kaitsekulutuste suurendamine peaks aitama nii suurtel kui ka väikestel riikidel vabaneda liigsest sõltuvusest, saavutada teatav iseseisvus ja parandada julgeolekut.
Väikesed riigid on suutnud oma kaitsekulutusi suurendada kiiresti ja põhimõttekindlalt. Mõned on juba jõudnud 5%ni SKPst, teistel on olemas selge kava selle künnise saavutamiseks. See on andnud muudelegi mitte nii väikestele riikidele julgust teha samme samas suunas. Väikeriigid olid esimeste seas, kes alustasid Ukrainale poliitilise ja praktilise toetuse korraldamist võitluses Venemaa agressiooni vastu. Selles kontekstis on erksus ja väledus väärtus omaette.
Teiseks argumendiks oli võime olla teistele eeskujuks millegi uue loomisel ja kogemisel. Siinkohal soovin esile tõsta just Eestis ja mõnekümne aasta eest algatatud tiigrihüpe projekti Vähem kui kümme aastat pärast projekti käivitamist sündis maailma esimene e-valitsus, kus iga kodanik sai ja saab siiani kasutada kõiki riigiteenuseid elektroonilise platvormi kaudu. Tiigrihüppe pikaajaliseks tulemuseks on Eesti digitaalne ökosüsteem, mis suutis konkureerida globaalsel tasandil ning andis tõuke mitmete idufirmade ja ükssarvikute tekkele.
Tänaseks on selle eeskujul algatatud uus TI-hüppe projekt, mille raames viiakse uued tehnoloogiad põhikoolidesse ja gümnaasiumidesse ning valmistatakse noori ette tulevikukstööturul, teadus- ja arendustegevuses riigivalitsemises ja mujal. Eesti e-valitsus on inspireerinud riike kogu maailmas. See pole piirdunud imetlusega, vaid pannud riike astuma reaalseid samme.
Mis veel! Peasekretär Mark Rutte esitas hiljuti liitlastele ettepaneku eraldada igal aastal 0,25% SKPst Ukraina toetuseks – idee ise pärineb tegelikult NATO väiksematelt liitlastelt. Samamoodi idee Ukraina-vastaste agressioonikuritegude erikohtu loomiseks. Seega – väike pole mitte ainult ilus, vaid ka võimekas!
Ja kolmandaks – vastupidavus. Erksus ja julgus astuda senitundmatuid samme aitavad väikeriikidel paremini lahendada probleeme ja valmistuda ebakindlas maailmas esilekerkivateks ootamatusteks. Moldova, Montenegro ja Jordaania on head näited riikidest, kus on kiiresti ja edukalt reageeritud hübriidvormis esinevatele asümmeetrilistele ohtudele. Ka minu kodumaa on pidanud muuhulgas võitlema küberrünnakute, kriitilise taristu lõhkumise, hävituslennukitega õhuruumi rikkumiste, varilaevastike, infosõja ja desinformatsiooni levikuga, samuti rändesurvega piiril.
Mu daamid ja härrad,
Meid on aidanud vilgas reageerimine ja mõnevõrra ebatraditsioonilised lähenemised probleemide lahendamisel, kuid see on olnud võimalik vaid koostegutsemisel teistega. Ühistel huvidel põhinev koostöö on ääretult oluline. See teeb meid kordades tugevamaks, suurendab meelekindlust ja viib meid julgemalt sihile. Nordic-Baltic 8 ehk lühidalt NB8 on hea näide sellisest koostööst. Siit ei leia ühtegi suurriiki, ja ometi on see ühendus suutnud luua ühe maailma kõige õnnelikuma, stabiilsema ja rahulikuma piirkonna. Mul on hea meel, et see on olnud võimalik, ja kuna see on olnud võimalik, saab seda teha ka mujal.
Lubage mul lõpetuseks kirjeldada laiemat pilti.
Nagu öeldud, on ÜROle tuginev maailmakord ja selle hartas sätestatud põhimõtted väikeriike hästi teeninud. See pole kaugeltki ideaalne, aga milline inimeste loodud süsteem seda üldse on? ÜRO loodud tasakaal võimaldas kõigil, kes tahtsid asjades kaasa rääkida, oma sõna sekka öelda. Selle toimingud ja protsessid on üles ehitatud nii, et suurriigid peavad väiksemaid arvesse võtma ja nende seisukohti kuulama ega saa neist lihtsalt niisama üle sõita. See süsteem läbib praegu vastupidavustesti ja ma ei tea, kuidas see lõpeb. Kui me siiralt soovime sellist
rahvusvahelist süsteemi, kus suurus pole kõige olulisem, kus isegi kõige väiksemad riigid saavad õnne poole pürgida, kus vaidlusi on võimalik lahendada rahumeelselt ja kus institutsioonid pakuvad võimalust konsensuse saavutamiseks või vähemalt erimeelsuste vähendamiseks, peame haarama igast võimalusest, et kaitsta süsteemi, mis on meid kandnud viimased 80 aastat. Olukord on piisavalt halb, et jääda imesid ootama. Aitäh!
