Tänan kursuse korraldajaid kutse eest. Elanikkonna kaitse on oluline teema, kus meil on riigi ja ühiskonnana palju ära teha. Sageli arvame, et eestlased on nii-öelda ’hakkama-saaja rahvas’. Tegelikult ei tule hakkama saamine iseenesest, vaid sellega tuleb tegeleda, valmistuda.
Mitmetes valdkondades, nt sõjaline riigikaitse, oleme minu hinnangul valmistumisega üsna tublid olnud. Nüüd tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka riigikaitse mittesõjalistele aspektidele, mis on samuti asendamatud meie riigi ja elanikkonna kriisidega toimetulemise kindlustamiseks.
Oleme aastaid rääkinud laiapindsest riigikaitsest, aga seni on põhifookus olnud siiski sõjalisel poolel. Kuid laiapindset riigikaitset ei ehita nii, et teeme ainult pool rehkendust.
Elanikkonna kaitse teema tähtsust näitab praegune julgeolekukriis, aga ka iga-aastased tormid, elektrikatkestused, pandeemia, üha ohtlikum küberrünnete maastik. Muidugi loodan ma, et me ei ole kunagi sellises sõjaolukorras nagu Ukraina täna. Aga meie ja paljude teie töö on valmistuda halvimaks.
Tahan jagada teiega oma mõtteid seoses sõjaga Ukrainas. Usun, et viimaste päevade sündmused on tõstnud ka teie, nii nagu minugi teravdatud fookusesse meie riigi ja rahva kaitse. Laiemalt on see küsimus Euroopa julgeolekust.
Me oleme kogu aeg teadnud, milline on Putin, millised on tema kavatsused, me oleme näinud, et ta ei kõhkle kasutamast sõjalist jõudu. Siiski tuli see ikkagi šokina – et keegi tõepoolest teeb Euroopa südames otsuse rünnata avalikult oma armeega naaberriiki. Hoolimata inimeludest, hoolimata demokraatlike riikide etteaimatavast ühtsusest lükata agressor isolatsiooni. Ja milleks? Kinnisidee nimel, mitte kunagi täituva imperialistliku fantaasia nimel algatas Putin päris sõja, milles on juba kaotatud tuhandeid elusid. See ei ole talle pealesunnitud sõda, see on tema vaba valik.
Kohtusin Kiievis vaid nädal tagasi president Zelenskõiga. Siis arvas ta, et laial rindel rünnakut tema riigi vastu ei tule. Kohtusin ka peaministriga. Mida ma nägin, oli tulevikku, Euroopasse vaatav riik, kes on keset kümneid reforme, mis aitaks neid lähemale tuua läänelikule ja demokraatlikule ühiskonnale. See kõik lõigati kaks päeva hiljem, 24. veebruari hommikul hetkega läbi.
See, mida me nüüd näeme, on riik, kes võitleb vapralt oma elu eest, oma õiguse eest valida endale demokraatlikult juhid ja välispoliitiline suund. Ukraina on vastu pidanud uskumatult tublilt, arvestades seda lootust, mis Moskval oli – haarata Kiiev ja kukutada Ukraina valitsus 48 tunniga.
Tänaseks on selge, et sellest ei tule ei lühikest ega võidukat sõda, mida Putin soovis. Ukraina poliitiline juhtkond ei ole alla andnud. Ukrainlaste sõjaline juhtimine regionaalsel tasandil toimib, nad on juhtinud venelased olukordadesse, kus kaitsjatel on eelis. Nad on motiveeritud ja toetatud vabatahtlike panusest.
Venelased on ära kulutanud olulise osa oma täppislöökide tulejõust. Vene üksustel on juba tekkinud probleeme varustatusega, juhtimise ja moraaliga – on hulganisti tunnistusi sellest, et rindele saadetakse sõdureid kohati ilma relvadeta, ilma korraliku väljaõppeta, ilma selge arusaamata, kuhu ja milleks minnakse. Täna on Ukrainas seotud pea kõik Vene relvajõudude võitlusvõimelised üksused. Vene ühiskonnas ja ka eliidi hulgas on märke sõjavastasusest, protestimeelest. Euroopa Liidu, Ameerika Ühendriikide ning veel terve hulga teiste maade kehtestatud sanktsioonid on saatnud Venemaa majanduse vabalangusesse.
Need ei ole head eeldused eduks. Me ei ole tänaseks loomulikult olukorras, kus Venemaa oleks juba sõjaliselt kaotanud. Lisaks on Venemaal võimalusi, mida nad siiani kasutanud pole – ka näiteks linnade vaip-pommitamise kasutamine või massihävitusrelvade käiku laskmine. Annaks jumal, et Venemaa juhtkonnas oleks veel inimesi, kes neil koledustel juhtuda ei lase.
Ma olen ise korduvalt rääkinud sellest, et eesti rahvas võiks olla tark rahvas. Elanikkonna kaitse kuulub selle tarkuse sisse – et igaüks meist teaks, kuidas käituda kriisisituatsioonis ning oleks selleks valmistunud.
Nende praktiliste teadmiste ja oskuste kõrval on aga väga tähtis ka meie sidusus kogukonnana, meie kokkukuuluvustunne, usaldus riigi ja tema institutsioonide vastu, kohalike omavalitsuste vastu. Teisisõnu – üheks elanikkonna kerksuse oluliseks elemendiks on psühholoogiline kaitse.
Mida ma selle all mõtlen? Viimased kuud on näidanud, et keerulistes olukordades on üsna lihtsalt võimalik õõnestada inimeste usaldust riigi vastu ja lõhestada ühiskonda. Me pole seda näinud ainult Eestis, vaid Lääne ühiskondades laiemalt – Kanadas, Prantsusmaal, Soomes. Kasutades paratamatut rahulolematust, mille tõid koroonapiirangud ja energiakandjate hinnahüpe ning võimendades kõrvale-jäetuse tunnet, on võimalik inimesi ärgitada käitumisele, mis ei pruugi enam jääda rahumeelse protesti väljendamise piiridesse.
Me ei ole praegu Eestis näinud, et mõni ebasõbralik võõrriik aktiivselt võimendaks ja kasutaks seda ära. 2007 aga nägime ja tundsime. Samas oleme ausad, 2007 oli õrn tuuleiil võrreldes praegusega. Nüüd saadab Eesti koos NATO liitlastega Ukrainasse relvastust, et ukrainlased saaksid Vene armeega paremini sõdida.
Meie ühiskond, täpsemalt ühiskonna enamus, suhtub sellesse harvanähtava toetusega. Järelikult? Varasemalt on Venemaa eriteenistuste näpujäljed on jäänud Hispaaniasse, Suurbritanniasse, USA-sse, Prantsusmaale, kus mõjutustegevusega on aidatud kaasa ühiskonna lõhestamisele.
Me peame olema kindlad, et Eestis on teadmised ning vahendid tulle toime sellise infosõja ja mõjutustegevusega. Ühest küljest tähendab see igapäevast tõhusat kommunikatsioonitööd kogu elanikkonna suunal.
Teisalt aga kõike seda, mida saame teha oma ühiskonna sidususe kasvatamiseks ning hoidmiseks. Läbi haridussüsteemi, kvaliteetse meediaruumi, riigi- ja kohaliku omavalitsuse teavitustöö.
Ning laiemalt – läbi sellise regionaalpoliitika, mis vähendab Eesti lõhestumist rahvuslikult ja piirkondlikult. Viimased arvamusuuringud näitavad, et Lõuna-Eesti eestikeelse elanikkonna hulgas on võõrandumine riigist jõudmas ligikaudu samale tasemele, mis Kirde-Eestis, Ida-Virumaal. Oleme siiani mõelnud sellest, et kuidas reageeriks konflikti korral või kriisiolukorras Eesti venekeelne elanikkond, nüüd aga näeme, et me ei saa ka eestikeelset ruumi käsitleda monoliitsena.
Samad küsitlused näitavad, küll enne Putini alustatud sõda, et langenud on tahe osaleda vabatahtlikus tegevuses, sealhulgas abipolitseinike või kaitseliitlastena. Kui me ei tunne enam, et tahame oma riiki ja kogukonda vabatahtlikult aidata, oleme suure probleemi ees, kuivõrd oluline osa meie rahuaegsest ja kriisiaegsest tegevusest elanikkonna kaitsel põhineb just vabatahtlikel. Noorte kaugenemine riigist jätkub ning langenud on ka kaitsetahe nende hulgas.
Mul ei ole head lahendust sellele, miks noored tunnevad ennast vähem seotuna Eesti riigiga, miks nende soov Eesti kaitsesse ja kriisivalmidusse panustada on langustrendis. Aga ma usun, et suur osa on siin ühiskondlikul suhtumisel nendesse asjadesse – kuidas pere, sõbrad, you-tuberi’d ja influence’rid nendest teemadest räägivad. Kindlasti ka laiem poliitiline kultuur ja eeskujud – seetõttu on igaühe kohus meist, kes noorte silmis esindab mõnda asutust, omavalitsust, muud institutsiooni, näidata eeskuju oma suhtumise ja käitumisega avalikus ja meediaruumis.
