Head sõbrad!
Tänasele üritusele mõeldes meenus mulle, kuidas üle kümne aasta tagasi toimus Soomes arutelu teemal, kuidas mõõta inimeste ja riikide õnne.
Meile meeldivad kõiksugu mõõdikud ja edetabelid ning teame, et riikide õnne püütakse mõõta ka nende riikide majanduskasvu või sisemajanduse kogutoodangu suuruse kaudu. Kuid kas ainult majandusnumbrid näitavad õnnelike kodanike arvu? Osalt jah, kuigi rohkem arvan, et pigem on riigi õnn ja heaolu võrdeline õnnelike ja tegusate kodanike hulgaga selles riigis.
Sellesama Soome õnne-arutelu käigus pakkus heaolu ja ebavõrdsust uurinud professor Juho Saari „Helsingin Sanomates“ välja õnneliku ühiskonna portree: sellise ühiskonna liikmetel on positiivsed tulevikulootused ja hea elukvaliteet, võimalus kasutada oma aega mõistlikul viisil nii tööks kui ka puhkuseks, usk tegusa avaliku võimu ja heaoluriigi võimalikkusse ning osalemine kodanikuühiskonnas.
Kas see on midagi üllatavat, et osalemine vabakonna tegemistest on osa õnneliku ehk siis normaalse ühiskonna toimimistest? Kindlasti mitte. Kuid kas see on tänases maailmas midagi tavapärast ja igal poolt toimivat? Samuti kindlasti mitte.
Kahjuks on küllalt palju neid riike, mille kodanikud ei saa vabalt ja hirmu tundmata kaasa lüüa kõiksuguses vabakondlikus tegevuses. Ka meile geograafiliselt lähedastes riikides näeme, kuidas häbimärgistatakse või pannakse kinni vanu ja väärikaid vabakonna organisatsioone. Me teame, miks seda tehakse. Sest meie teame, et erinevatest vabakondlikest liikumistest sai alguse Eesti rahvuslik ärkamine ning sealt kasvas välja Eesti iseseisvus. Just nende seltside ja vabakonna liikumiste ees tundis hirmu võõras võim, kes kiiresti kogu seltsitegevuse hävitas. See oli hirm vabade inimeste arvamuse ees.
Vabakond aitab luua need ühendavad lülid, mis tekitavad ühiskonna toimimiseks tarviliku terviku. Kõikjale riik ja omavalitsus ei ulatu, alati ei peagi ulatuma ning just siin saab vabakond olla toeks oma vaba ja loova lähenemisega. Selles on appi tulemist, aitamist ja kiiduväärset iseseisvust, kus ei loodeta vaid kõrgelt tulevate korralduste peale, vaid tehakse ise ja nii, et sellest on kaaskodanikele enam kasu.
Kuid ärme unusta: vabakonda ei saa luua käsu korras ja mõelda, et kui kusagil on riigi võimekuses auk, siis lapime seda mõne vabatahtlikuga. Vabatahtlikkus tekib ikka vabast tahtest ja kui seda tahet ei teki, peab selle augu suutma täita riik ise.
Ausalt koos ja ühise eesmärgi nimel toimetades tajutakse palju enam iseenda vastutust, tänu sellele on ühiskonnas ka palju vähem ükskõiksiust ja üleolevust. Vabakonna toetav roll on meile taas selgeks saanud just praegusel ajal ja seda on näha paljude vabatahtlike tegudest pika ja väsitava koroonakriisi ajal.
Kallid sõbrad!
Ärge laske endalt kunagi võtta unistusi. Alati need ei täitu ja vahel jääbki unistus ainult unistuseks, kuid samas on teie unistustest sündinud palju häid ja paljudele vajalikke asju. Unistage suurelt, sest keskpärasus ei sünnita loovust. Loovus sünnib koos vabadusega – vabadusega mõelda, vabadusega tegutseda, vabadusega vastutada.
Aitäh teile!
