Lugupeetud hariduspreemiate laureaadid! Austatud rahastajad! Head kohalviibijad!
Oma esimestel ametikuudel olen väga palju rääkinud tarkusest, sõnastades, et just tarkus on see, mis aitab meil rahvana püsima jääda, tagada kodanikele heaolu ning tõsta meid maailmas tegijate sekka. Tarkuse juurde on palju teid, aga erinevalt Roomast ei ole nii, et iga valitud tee viib kohale.
Kerge on lasta end vilkuvatest tuledest juhtida eksiradadele, seda enam, et tarkuselinnad peidavad end pigem kõrgetel mäenõlvadel. Kiirlifti sinna ei ole, kohale pääseb vaid aeglaselt rühkivate koormaautodega.
Mootor, mis tarkusehuvilised mäest üles viib, vajab pidevat sõitjate hoolt. Ja see nõuab õiget kütust, et mitte kokku joosta. Üks sellistest, väga kõrge oktaanarvuga ja ilma mingisuguste heitgaasideta, on silmade sära.
See sära õppijate silmis, mis tekib siis, kui kaua harjutatud palad tulevad lõpuks välja, kui teadmiste varalaeka sügavusest tulevad välja aina uued kalliskivid või kui nad hakkavad maailma nägema uuel moel. Mida kõrgemal mäenõlval olla, seda avaram on vaade.
Head laureaadid, see on ka põhjus, miks olete täna siin. Teie õpilaste silmasära on paistnud kaugele, teie endi pühendumine ja uued ideed on olnud eeskujuks teistelegi mäkkerühkijatele. Lubage mul tänada teid Vabariigi Presidendi hariduspreemiatega.
