Head haridusjuhid!
Seisin siinsamas teie ees viimati loetud kuud tagasi. Peab ütlema, et vahepealne aeg on minu jaoks olnud üsna intensiivne, kuid väga rikastav. Muu hulgas olen kohtunud õpilaste ja õpetajatega Valgas, Ida-Virumaal, Karksi-Nuias ja Tartus ning arutanud noorte vaimse tervise teemadel paljude selle valdkonna spetsialistidega.
Need kohtumised minu uues rollis on aidanud mõelda sügavamalt teemadele, millest rääkisime siin toona ja loodan, et tänane aitab kaasa sisulisele arutelule, millist tulevikku me oma noortele soovime luua. Sest koolihariduse puhul ei ole ju kunagi kaalul midagi vähemat kui riigi ja kogu planeedi tulevik.
Olen välja öelnud, et meie eesmärk peab olema tark ja haritud rahvas. Olen ka selgitanud, et see ei tähenda ainult häid hindeid ja rohkem teaduskraadiga inimesi, vaid eelkõige peab tarkus väljenduma oskuses õppida ja võimes saada hakkama, ka siis, kui seisame vastamisi tundmatuga.
Me ei pea kaugele vaatama, selliseid olukordi paiskab elu meile aina ette. Needsamad kriisid, mis meie ühiskonda praegu oma küünte vahel hoiavad, iseloomustavad hästi, mille jaoks peame suutma noori ette valmistada.
Esimene kriis on muidugi nüüdseks juba kaks aastat kestnud tervisekriis, mis õigupoolest pole ammu enam ainult tervisekriis, vaid pitsitab meie ühiskonna pea kõiki valdkondi. Ja teine on energiakriis, mis on tegelikult üks tahk palju laiemast keskkonnakriisist.
Mõlemat iseloomustab, et peame – nii riigi kui ka üksikisikutena – tegema keerulisi valikuid, tihti teadmata, mida tulevik toob. Aga neid iseloomustab ka vajadus lõimida eri valdkondade teadmisi ja huve, jõudmaks parima ühiskondliku lahenduseni.
Kui asetada see koolikonteksti, siis pole kahtlust, et kui viirusega toimetulemise arutelu annaks terviseõpetuse tunnis ühe tulemuse, majandusõpetuse tunnis teise, ühiskonnaõpetuses võib-olla kolmandagi. Sama lugu on energeetikaga – füüsika, ökoloogia või majandusteaduste vaatenurk võivad teinekord anda risti vastupidiseid suuniseid tegutsemiseks.
Tegelikus elus ei ilmu probleemid meie ette sildiga, et siin meenuta matemaatikatundi või et vastuse leiad keemiakonspektist.
Loomulikult on sellistes olukordades meil vaja põhiteadmisi keemiast ja füüsikast, ajaloost ja kirjandusest, majandusest, ühiskonnaõpetusest ja bioloogiast. Tegelike kriiside korral aga tuleb osata eri ainete teadmisi kombineerida.
Kuidas korraldada nii, et juba koolis õpiksime nägema üle ainete piiride? Praegu loodame liiga tihti, et noor suudab enda peas ise need seosed luua, aga kui palju tõhusam oleks, kui kogu koolikorraldus seda toetaks, näiteks probleemipõhise õppega.
Lugesin uudist Vilniusest , kus terve linn on muudetud klassiruumiks.
Õpetajad leiavad linna muuseumites, parkides ja väljakutel paiku, kus elulisemalt ja huvitavamalt ainet edasi anda. Kui selgus, et sel moel ei mahuta hästi ühe koolitunni 45 minuti sisse ära, lahendasid nad probleemi lihtsalt.
Õpetajad lõid kampa ja ühe käigu jaoks seoti kokku mitme aine materjalid. Küllap on teiegi kogemus, et õpetajad on loovad, kui neile võimalus anda. Muuseumite paremast kasutamisest kõnelesin siin juba eelmisel korral, Vilniuse näide viib selle veel sammu võrra edasi.
Siit tuleneb üks minu soovitus: rohkem lõimida – õppeaineid omavahel, formaal- ja huviharidust, kooli ja kogukonda. Lisaks sellele, et aitab õppijal luua rohkem seoseid – mis on ju parem tarkuse tunnus kui faktiteadmised –, valmistab see noort paremini ette nendeks probleemideks ja olukordadeks, mis teda tegelikus elus ees ootavad.
Ja ka nendeks kriisideks ja võimalusteks, mida ainekavad hetkel veel kirjeldadagi ei oska, kuid mis ometi nende eluajal juhtuda võivad. Mis saab siis, kui arvutid saavad inimestest targemaks? Kui maavarad otsa lõppevad? Mõni ökosüsteem kukub kokku? Või saame kontakti maavälise tsivilisatsiooniga?
Selle kõige juures osutuvad lõpuks vaat et kõige tähtsamaks nõndanimetatud üldpädevused – meie sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused, kriitiline mõtlemine ja analüüsivõime, meedia- ja digiruumis toimetamise osavus. Just need saavad määravaks kohtumisel tundmatuga, aidates orienteeruda infomüras, teha teistega koostööd, välja pakkuda loovaid lahendusi – ja kokkuvõttes väljuda kriisist tugevamana.
Ma tean, et õppekavades on need üldpädevused juba kümmekond aastat kenasti sees. Aga õpetada on neid kahtlemata raskem kui õpikuteadmisi ja omandatut ei saa harjumuspärase eksamiga kontrollida. Eks teame kõik seda kiusatust keskenduda selle arendamisele, mida saab mõõta. Sest selle põhjal koostatakse edetabeleid ja võib-olla isegi jagatakse raha. Kuid mõnede hariduse komponentide tegelik mõju selgubki alles aastaid hiljem.
Seda ei mõõda palganumbri või CV pikkusega, vaid sellega, kas meil on õnnelik, lähedastega heades suhetes, enesega hakkama saav ja ühiskonda lisaväärtust loov kohanemisvõimeline kodanik.
Selle juures peame aga rääkima sellest, kuidas käib õppimine ja milline on õppimist toetav keskkond. Telesari „Maailma kõige targem rahvas“ näitas kätte nii mõnegi nõrga koha praegustes õpetamisharjumustes. Teadus näidanud, kuidas teatud meetodid, mida on ajast aega harjumusest kasutatud, ei ole sügava ja mõtestatud õppimise jaoks sugugi kõige tõhusamad .
Psühholoogia on õppimise kohta teadmisi kogunud kiiremini, kui haridus on jõudnud need omaks võtta ja käiku lasta. Usun, et viis hoida meie hariduse head taset ja seda veelgi tõsta peitub eelkõige just hariduspsühholoogia tulemuste oskuslikus rakendamises õppimise toetamiseks.
Psühholoogia ütleb meile seda, et üks kesksemaid mõisteid õppimise juures on motivatsioon – miks me midagi teeme. Äsja puhkenud arutelu üheksanda klassi lõpueksami lävendi üle on ka tegelikult vaidlus selle üle, mis paneb noort õppima . Ühelt poolt kostub seisukohti, et eksamid sunnivad noori end kokku võtma ja asju ära õppima.
Teisalt küsitakse vastu, mis väärtus on sellisel hinde nimel materjali pähe tuupimisel, sest homseks on see jälle ununenud. Kui usume, et noori ei saa muudmoodi motiveerida kui hirmutamisega eksamil läbi kukkuda, kas ei tasu ehk sealt otsida põhjuseid, miks liiga palju poisse langevad koolist välja või miks põhikooli loodusainete tundides kipuvad tuhmuma särasilmad. Või miks püüdlikud kipuvad hilisemas elus läbi põlema?
Mulle tundub, et õppimine hinde ja eksami pärast on kui kandideerimine valimistel ainult häälte arvu taga ajades. Nagu valimised on poliitikule oluline verstapost, mis annab hinnangu tema tegevusele, on ka eksam õppijale vajalik, et saada pilt ette, mida ta teab hästi, milles peab aga veel pingutama. Ent valimistel häälte kogumisest saab eesmärk omaette, siis võibki juhtuda, et meid pääsevad juhtima need, kelle vaated sõltuvad sellest, kustpoolt tuul parasjagu rohkem hääli toob, mitte ehtne mure riigi ja selle kodanike heaolu pärast.
Head siinviibijad! Meie hariduse tulevikku vaadates peame küsima, mida võtame kaasa viimase kahe väga heitliku aasta kogemusest.
Sest ühelt poolt on see kõik meid muserdanud ja takistanud teha asju soovitud kvaliteediga, teiselt poolt sundis uudne olukord katsetama ja kohanema, mille käigus avastasime ka midagi kasulikku. Kriis oleks raisku lastud, kui pöörduksime tagasi täpselt samade harjumuste juurde, mis olid enne viiruse pealetungi.
Õpilaste poole pealt oleme näinud, kuidas tublimad distantsõppest läbi libisesid, saades õppimisega kodus hakkama sama hästi kui kooliklassis. Ühele osale sobiski kodus koolitundide läbimine isegi rohkem. Nägime, et suur osa said hakkama, kui neil oli õpetajate, lapsevanemate ja kaasõpilaste tugi. Ja siis olid need, kellel oli raskusi, kas tehnilistel või isiklikel põhjustel või vajaliku toetuse puudumise tõttu.
Õpetajate ja koolide poole pealt said distantsõppega edukamad hakkama need, kus valitses koostöine õhkkond, on leidnud Tallinna Ülikooli teadlaste uuring. Õpetajate hinnangul andis distantsõpe varasemast enam võimalusi õpilaste tugevuste ja nõrkuste märkamiseks ning seeläbi ka õppeprotsessi kohendamiseks vastavalt individuaalsetele vajadustele. Õpetajad olid seda meelt, et edaspidigi tuleks kasuks iseseisvate õppepäevade läbiviimine.
Saab öelda, et distantsõppe kogemus ja selle esitatud nõudmised nügisid õpetajaid selles suunas, kuhu ühiskond on tervikuna juba pikemat aega liikumas. Me näeme, et kuidas aina enam levivad paindlikud töövormid, kuidas väärtustatakse elukestvat õpet ja kuidas õppimisvõimalused on tohutult avardunud.
Interneti abiga võib omal käel võib selgeks saada nii tehisintellekti loomise kui ka poplaulude kirjutamise, rääkimata nendestsamadest põhitõdedest, mis õpikutes kirjas. Need kõik on koolidele võimalused, mitte ohud.
Aineõpetajate nappuse taustal on viimasel ajal kõlanud üleskutseid, et tehkem üks tõeliselt tänapäevane kool – las meie parimad aineõpetajad loevad oma ainetunnid videosse, jagavad õppematerjale ja teeme meie parima hariduse ühtselt kättesaadavaks kõigile noortele, Setumaast Sõrveni. See on üks variant, aga eeldab sedasama tubli ennastjuhtivat õppijat.
Need meie staarõpetajate videod võiksid muidugi olemas olla, see oleks väga tore ja aitab kaasa sellele, et enam ei pea õpetamise keskmes olema õpik. Valik on palju rikkalikum. Näiteks tulid hiljuti noored füüsikud välja õppekomplektidega, mis aitavad õpetajal aega kokku hoida ning ainet haaravamalt anda . Aga kokkuvõttes on ikkagi õpetaja klassiruumis on see, kes kõik kokku seob ja annab õpitule mõtte. Ühtlasi tähendab see seda, et koolimajad on ja jäävad, sest paljusid mainitud üldpädevusi, eelkõige suhtlus- ja koostööoskusi, veebipõhiselt naljalt ei õpi.
Oluline on ka see, et me ei unustaks koolides anda tegutsemisvabadust neile õpilastele ja õpetajatele, kes seda vajavad ja väärivad. Käisin hiljuti Vabamus näitusel e-Eestist, mis kirjeldas, kuidas 30 aastaga sai ühest endisest nõukogude liiduvabariigist maailma juhtiv e-riik. Selgus, et üllatavalt paljud niidid viivad välja koolidesse.
Juba esimestest Eestisse jõudnud arvutitest sattusid paljud koolidesse, rääkimata legendaarsest Tiigrihüppe programmist.
Toona ei olnud veel paanikat, et noored veedavad liiga palju aega ekraanide ees ja oli omajagu neid, kes istusid arvutiklassides aega hilisõhtuni, uurides uut tehnoloogiat ja sellega katsetades. Selgub, et märkimisväärne osa meie säravate idufirmade asutajaid ja e-riigi arhitekte on sealt alustanud. Nii et e-Eesti võlgneb palju tänu sellele, et millalgi 1980. ja 90. aastatel ei keeranud koolid arvutiklasside uksi koolipäeva lõppedes lukku. Mõelgem sellele, millised uksed me tänapäeva noortele peale lahti jätma, neid usaldades.
Oma kõne soovin lõpetada vaimse tervise teemadel. Eks need olid tõusuteel juba niigi, kuid keerukad ajad tõid noorte vaimse tervise probleemid esile määral, mis nõuab nüüd meie kõigi aktiivset tegutsemist. Ilma vaimse heaoluta ei suuda keegi meist realiseerida enda võimeid ja võimalusi, seega, kandes hoolt noorte vaimse tervise eest, seisame hea ka selle eest, et kõik meie ülejäänud pingutused ei läheks luhta.
Noorte vaimse tervise probleemidel on keerukad tagamaad, milles mängivad oma rolli lapsevanemad, kool, sõbrad, meedia ja üldine ühiskondlik foon. Ka lahenduse jaoks peavad kõik nad koostööd tegema, ent koolil on siiski olulised võimalused. Taas kord – olulised on üldpädevused, mille seas on sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste õpe.
Ja on oluline ka, et koolis oleksid inimesed, kes oskavad märgata ja anda esmast tuge.
Olgu nendeks õpetajad, kes läbivad regulaarselt vaimse tervise esmaabi koolitusi, või õpilasnõustajad või hoopis kooliõed. Varase märkamise võime probleemidel saada sabast kinni enne, kui need kasvavad nii suureks, et vajaksid juba psühholoogi sekkumist.
Või siis veel üks lihtne lahendus. Uni on üks olulisemaid vaimse tervise vitamiine. Alustagem koolipäeva teismeliste jaoks pisut hiljem – nende endi huvides. Need otsused on koolide endi kätes.
Ärgem unustagem ka õpetajaid. Niigi kasvavas õpetajate põuas ei saa me lubada nende läbi põletamist. Tõsi, kirjeldasin ka ise täna viise, kuidas haridus peab muutuma personaalsemaks. See nõuab õpetajalt vaat et imet, kuidas teha õpetamine tükkideks nii, et ise tükkideks ei läheks. Siin on abi üksteise toetamisest ja taipamisest, et teinekord on kõige väärtuslikum kingitus õpetajale pisut aega. Erilise tähelepanu all peaksid olema alustavad õpetajad, kes tihti nimetavad põhjusena, miks ametist loobuvad, liigset koormust ning vähetoetavat koolikeskkonda.
Head haridusjuhid! Teekond targa rahvani käib kooli kaudu. Oma kohtumisel olen kuulnud paljudest toredast ja väärt algatustest Eesti koolides, mis täidavad just neidsamu eesmärke, mida olen täna kirjeldanud. Need oskused ja kogemused on teie seas olemas, samuti on abivalmis ja häid mõtteid täis teadlased meie ülikoolides. Tänan!
