Austatud Eesti Üliõpilaste Selts,
kallid seltsivennad,
austet rektor,
head sõbrad.
Eesti Üliõpilaste Selts sündis ärkamisaja lootustes. Selle järel on EÜS kandnud järjekestvalt oma loomise aja vaimsust ja toona ehk kaugena näivaid püüdlusi. Nendeks olid meie rahvusliku vaimuelu, kultuuri ja keele püsimine ning meie oma riigi – vaba ja haritud Eesti – loomine ja kestmine. Need on sihid, mille poole on püüeldud nii oma liikmete kui ka ühise tegutsemise läbi. Eesmärkide selgus on aidanud meie seltsi loomisaja keerulistes oludes, vabaduse aegadel ja okupatsioonide pimeduses, alati kestma jäädes ning Eesti lõime edasi vedades.
See vaimne kestmine näitab, et EÜS-i pooleteistsada aastat vanad põhimõtted ei tolma muuseumikapis, ei ole oma ajakohasust kaotanud, vaid vastupidi, ikka ja taas oma päevakohasust tõestanud. Põhimõtted on need, mis annavad sisu, kuid need püsivad vaid siis, kui meie ise seda soovime ja oluliseks peame.
Põhimõtete kestmisele ja nende järgimise tarvilikkusele viitas juba 127 aastat tagasi meie seltsivend Villem Reiman: „Teist põhja ei või meie Seltsile panna, kerge lõbu on vaid tuisk ja liiv,“ ütles ta EÜS-i 25. sünnipäeval.
Hariduse usku rahvana oleme ikka ja igati õigustatult nõudlikud oma riigi ja haridussüsteemi suhtes. Kui tahame olla kindlad, et vaba Eesti riik ning meie kultuur ja keel elab, kasvab ja õitseb, siis peame tagama, et meie haridussüsteem selle nimel oma kasvandikke ka harib ja kasvatab. Sest me vajame kaitset pealiskaudsuse ja lihtsustamise vastu ning selles on kõige kindlamaks abiks haridus ning erinevate teadmiste kooskõlas toimiv akadeemiliselt otsiv ja avatud vaimne elu.
Ning just siin on oluline roll ka seltsil ja kõikidel meie akadeemilistel organisatsioonidel. Peame olema nõudlikud ka iseenda ja oma teadmiste suhtes. Ikka selleks, et kestaks meie rahvuslik vaimuelu, edeneks meie kultuur ja keel. Selts ega üksi teine akadeemiline üliõpilasorganisatsioon ei saa olla teadusasutus, kuid ta saab ja peab ärgitama oma liikmeid vaimsele tööle, et rääkida kaasa meie tulevikule olulistel teemadel ning õpetama vaidlema ja samas väärikaks jääma.
Head sõbrad!
Olen alati öelnud, et meie ühine eesmärk peab olema tark ja haritud rahvas ning see tarkus peab ennekõike väljenduma oskuses õppida ja võimes saada hakkama, ka siis, kui seisame vastamisi tundmatuga.
Tundmatust siin jagub ja keerulisi olukordi kannab elu meile aina uuesti ette. Needsamad nüüdse aja kriisid, mis meie elu praegu iseloomustavad, näitavad täpselt, milleks peame valmis olema. Olgu see pandeemia, majandus- või julgeolekukriis – ikka peame nii riigi kui ka üksikisikutena tegema keerulisi valikuid, seejuures tihti teadmata, mida tulevik meile tuua võib. Oleme näinud, kuidas teadmatust lapitakse kas populismiga või, nagu üks minu praegusi kolleege sel puhul ütleks, moraalse hüsteeriaga. Samas oleksin rahulikum, kui kriise iseloomustaks lisaks otsustamise konkreetsusele ka vajadus lõimida eri valdkondade teadmisi ja huve, jõudmaks meie ühiskonnale parima lahenduseni.
Meenutan siinjuures Peeter Põllu mõtet pea saja aasta tagant: „Teadus ei ole mitte mingi luksuse asi, lisandus elule, ilma milleta läbi saab, vaid ta on praeguse aja diferentseerunud kultuurioludes niihästi üksikule kui ka ühiskonnale ja riigile hädatarvilik abinõu ja tööriist“.
Arvan, et EÜS-is on teaduseusku inimesi rohkem kui Eestis keskmiselt ja mul on hea meel olla üks nendest samameelsetest.
Ma kõnelesin siin saalis 12 aastat tagasi seltsi 140. aastapäeval Tartu Ülikooli rektorina ja väljendasin lootust, mida ka nüüd on paslik meelde tuletada: Verba movent, exempla trahunt. Olen kindel, et just aruka eeskujuga suudame kõige paremini teenida Eestit.
Vivat, Crescat, Floreat Eesti Üliõpilaste Selts in aeternum!
