Head konverentsil osalejad!
Kõige hullem on otsustamatus.
Selle järel, peaaegu sama halb on see, kui otsustatakse kiirustades, põhjalikult läbi mõtlemata ja läbi arutamata.
On selge, et koolivõrgu osas on otsuseid vaja. Me pole suutnud seda kohandada samas taktis ühiskonna muutumisega. Nii ei teeni koolivõrk enam laste, omavalitsuste ega riigi huve parimal võimalikul viisil. Loeme õpilasi, loeme õpetajaid, loeme raha – ja rehkendused ei anna enam mõistlikke tulemusi.
Tegutsemata ootab meid ees tasakaalust väljas haridussüsteem ja kriiside süvenemine. Kui aga haridus liipama jääb, kandub see peagi üle kogu meie riigile.
Julgust võiks anda asjaolu, et me ei astu tundmatule pinnale. Mõned omavalitsused on selle valusa protsessi läbi teinud, mõnel pool on see just praegu käimas. Nende kogemus on juba andnud üsna selge vaate, kuidas saab reformiga olla edukas ja millised on selle kasud.
Samuti sellest, millised on õppetunnid ehk milliseid vigu vältida. On selge, et mis tahes sulgemine või kärpimine riivab tugevalt kohalike kogukondade identiteeti. Turbulentsidest selle käigus ei pääse, seega on mõningane poliitiline ettevaatlikkus mõistetav. Aga otsustamatus, kui tulla tagasi alguse juurde, kahjustab lõpuks kõigi huve.
Neid otsuseid tehes ei tohiks unustada mõningaid olulisi põhimõtteid.
Esmalt, keskmes peab olema hariduse kvaliteet. Tõsi, enamasti on reformi pakiliseks ajendiks olemasoleva haridusvõrgu koorem eelarvele, kuid otsuste puhul ei tohi rahalised argumendid muutuda ainukeseks kriteeriumiks. Meie huvides on, et kvaliteetne haridus ei neelaks liialt ühiseid ressursse, aga samavõrd oluline on ka, et sente lugedes ei võtaks me noortelt ära arenguvõimalusi.
Hariduse kvaliteedil on palju mõõtmeid. Hea hariduse tunnuseks võib olla see, kui iga õpetaja saab anda ainet, mida ta on õppinud, mitte ei ole sunnitud end jagama näiteks geograafia ja inglise keele vahel.
Heast haridusest saame kõneleda siis, kui õpilasel on valikuvõimalust järgida oma huvisid nii formaal- kui ka huvihariduses. Ja ka siis, kui talle on kättesaadav tugi ja abi, psühholoogist sotsiaalpedagoogini. Muidugi ei kujuta me ühtegi kooli ette sportimisvõimaluste ja raamatukoguta. Jah, neid aspekte saavad paremini täita suuremad koolid.
Aga kvaliteetse hariduse tunnus on ka suutlikkus võtta arvesse iga lapse vajadusi ja siin näitavad oma väärtust ka väiksemad koolid. Psühholoogid on mulle jutustanud probleemsetest noortest, kes on järjele saanud just mõnes pisemas ning rahulikumas maakoolis. Tean lapsevanemaid, kes on valmis sõidutama last kümnete kilomeetrite taha, sest näevad, kui palju paremini vaiksem kool lapsele mõjub.
See ei tähenda, et suuremad linnakoolid poleks kvaliteetsed. On, aga teiste tunnuste alusel. Need tegurid, mis toetavad last inimeseks kasvamisel, on eri laste jaoks erinevad ja seega peab koolivõrk, mis toimib laste huvides, samuti seda mitmekesisust peegeldama.
Sellest tuleneb teine põhimõte – kõiki ei tohi lüüa ühe vitsaga. Ei ole olemas maagilist õpilaste piirarvu, millest ülespoole on kool jätkusuutlik ja allapoole mitte. Iga kooli lugu ja vaimsus on erinev, tema elujõud ja jätkusuutlikkus võib tulla mujalt kui pelgalt õpilaste arvust. Seetõttu tuleb iga kooli vaadelda eraldi, hinnates kulutõhususe kõrval ka rolli kogukonnale ning võimekust pakkuda kvaliteetset haridust.
Demograafilised trendid on enamjaolt paratamatud, ent piiripealsetel juhtudel võib mõnikord mõistlik ja tarvilik otsus olla ka see, kui anname võimaluse võtta headest aegadest viimast ja kaalume tulevikku mõne aasta pärast selgete kriteeriumite alusel uuesti.
Kolmandaks, otsused peavad olema läbi arutatud. Ehk samavõrd oluline kui on reformi eesmärk, on ka selle läbi viimise protsess. Kuldreegel kõlab – rääkida, rääkida, rääkida. Kuulata ka, see unustatakse tihti ära. Vajadusel tuleb tunnistada vigu ja otsustada ümber, kui argumendid on veenvad.
Need, kes on reforme sel moel läbi viinud, võivad kinnitada, et see on üks äärmiselt vaevaline ja tohutult aeganõudev viis. Alati ei ole vastuargumendid ju ratsionaalsed, teinekord on aru saada, et ägeda vastuseisu taga on hirm, mis meist saab.
See on mõistetav ja kuigi seda oleks lihtne naeruvääristada, ei lahenda konflikte sel moel kuidagi. Empaatiline ja kaasav suhtlemine, vajadusel ikka ja uuesti, on enamasti ainus viis vältimaks, et pikaajaline vimm ei jääks kogukonda lõhestama.
Neljandaks, otsigem paindlikke lahendusi.
Valikus ei saa olla ainult kaks võimalust, kas meil asulas jätkab kool senisel kujul või kaob. Eestlased on majade usku, nagu öeldakse, aga kui kitsaskohaks on nõukogudeaegne koloss, siis on äkki teisi võimalusi, kui kogu kool likvideerida? Näiteks multifunktsionaalsed kogukonnamajad, kus ühe katuse alla mahub palju asutusi koolist ja raamatukogust vanadekodu ja käsitöökodadeni.
Ka innovatsioon annab meile võimaluse kohanduda. Pooleteise aasta eest Eesti Haridustöötajate Liidu konverentsil esinedes ütlesin järgmist:
„Just nagu tänapäeva noorte vanemad on aina enam mittetraditsioonilistes töösuhetes, näiteks diginomaadid või tööampsajad, saab ilmselt ka hariduses tuleviku märksõnaks paindlikkus.
Koolis käimine ei tähenda enam iga päev esmaspäevast reedeni kaheksast kolmeni klassiruumides istumist. Pigem näeb koolinädal välja selline, kus mõni päev on e-õpe, teisel tehakse kogukonnas projektipõhist õpet, kolmandal sõidetakse teise kooli oma valdkonna spetsialisti käe all mõnd haruldasemat ainet õppima, neljandal askeldatakse koole mööda rändava eksperimentide kohvri kallal, millega kaasnevad videoloengud.
Ja oma õpetaja on selle keskel see ilmasammas, kes selle kõik seostatud maailmapildiks kokku lõimib ja noore individuaalset arengut jälgib ja toetab. See võiks olla mudel, mis aitab alles hoida kodulähedasi koole ja leevendada aineõpetajate nappust, säilitades kvaliteedi.“ Tsitaadi lõpp.
Viiendaks, vaadakem reforme tervikuna. Teame, et haridus- ja teadusministeerium kavandab ka kutsehariduse ümber korraldamist, tugevdades üldhariduse osa selles ning luues võimalusi omandada kutseoskusi ka senistes gümnaasiumites. Üld- ja kutsehariduse ühte majja toomine on hea mõte, et vähendada vahesid ja avardada mõlema suuna õpilaste edasisi võimalusi.
Selgust vajab ka, millised on riigi kavatsused gümnaasiumihariduse üle võtmisega.
Kui need ideed saavad teoks, nagu ka koolikohustuse ea tõstmine 18. eluaastani, on mõju koolivõrgule ilmne.
Nõndasamuti kaasav haridus, mille juurutamine toob kaasa väikeklasside leviku sel määral, et mõni kool, mis veel mõne aasta eest pelgas tühjenevat koolimaja, kurdab nüüd hoopis ruumipuuduse üle.
Mänguväli muutub ka väliste mõjurite tõttu. Koroonaviirus muutis dünaamikat, kus inimesed elavad ja töötavad. Kaugtöö sai tavapäraseks ja paljud pered kolisid maale. Ukraina sõda paiskas Eestisse kümneid tuhandeid pagulasi, neist märkimisväärne osa on kooliealised noored.
Seda kõike peab arvesse võtma ühe kooli tulevikku kaaludes. Ükski Eesti kool ei ole saar ilmameres. Kui räägime koolivõrgust, peame seda tõepoolest tajuma tervikliku võrgustikuna, milles ühe sõlme võbelus kandub igas suunas edasi.
Ei saagi eeldada, et üks osapool suudaks kogu tervikut haarata, seepärast ongi alati tarvilik koostöö kohalik omavalitsuse, riigi, kogukondade ja ekspertide vahel. Tervikvaadet otsides meie pilk selgineb, oskame seada prioriteete ja näha uusi tulevikusuundi, mis muidu oleks ehk jäänud märkamata.
Head kuulajad!
Kirjeldasin teile viit põhimõtet, millest lähtumine võiks juhtida tarvilikke otsuseid haridusvõrgu arendamisel.
Viimaks soovin rõhutada kohaliku omavalitsuse tähtsust.
Hariduskulud moodustavad kohaliku omavalitsuse kuludest enam kui poole. Juba sellest asjaolust tuleneb ootus, et kohalik omavalitsus omab piirkondliku hariduse juhtimisel aktiivset ja teadlikku rolli, tagamaks vahendite parim kasutus. Kui räägime kooli panusest kogukonna vaimsuse ja jätkusuutlikkuse tagajana, siis on osakaal ilmselt vähemalt sama suur.
Hea kool on lapsevanematele alati tugev argument, miks mõnda piirkonda kolida või sinna jääda. Helged mälestused on need, mis vilistlased hiljem kodukanti tagasi toovad, näiteks noorte õpetajatena.
Meil on tõendeid, et tugevad ja omanäolised kogukonnad, mille keskmes on hea kool, suudavad trotsida üldisi demograafilisi protsesse ja olla näideteks, et elu maal on mitte lihtsalt võimalik, vaid saab olla atraktiivne valik.
Ei ole tõsi, et kohalike omavalitsuste võimalused hariduse kvaliteeti juhtida on piiratud. Arvukad uuringud on näidanud, et üks olulisemaid komponente hea hariduse tagamisel on kooli juhtimise kvaliteet.
Palgast olulisem tegur, mille järgi õpetajad endale töökohta valivad, on koolis valitsev õhkkond. Õhkkonna kujundab kooli direktor ja kohalik omavalitsus on see, kes valib direktori ning sõnastab ootused talle. Veel saavad kohalikud omavalitsused aktiivselt suunata, millisel tasemel tugiteenused ja huviharidus on noortele kättesaadavad. Ja nii edasi.
Lastes koolidel tegutseda isevoolu teed, jäävad kasutamata kõik need võimalused, mida kool kogukonna südamena pakkuda võiks. Olles aga aktiivne kaasamõtleja ja mõtestatud suunaja, saab kohalik omavalitsus koolide potentsiaali täies mahus ellu viia.
Paari päeva eest käivitus uue Eesti Inimarengu Aruande koostamine. Eelmine aruanne oli pühendatud vaimsele tervisele ja rõhutas muu hulgas kogukondade tähtsust. Järgmine, mille ilmumine on kavandatud 2026. aastaks, võtab fookusesse hariduse. See tähendab, et arutelud selle üle, mis on hea haridus ja millised on selle eeldused, jätkuvad lähiajal suure hooga.
Neist aruteludest tuleb palju häid mõtteid ja neis osaleb palju asjatundjaid, keda saab kasutada väärt nõuandjatena. Kohalikud omavalitsused ei pea tegutsema üksi ja tunnetuse pealt, vaid saavad oma piirkonna haridusvõrku juhtida ekspertide toel ja tõenduspõhiselt.
Ja ettekande lõpetuseks toon teile teateid tegelikkusest.
Õpetaja kirjutab: „ Koolis on nagu on. On tekkinud mingi rutiin ja vastastikune respekt. Aga kui näitasin 6. klassile “Viimset reliikviat”, siis lapsed ütlesid, et igav, aeglane ja ei juhtu midagi. Ometi on see eesti kultuuri- ja filmilugu. See-eest sai visuaalselt selgeks, mis on suurtükk. Just enne küsisid kontrolltöö ajal, et mis see suurtükk on, mis kokku tuleb kirjutada. Suurt tükki õnneks teadsid.
Ja siis veel. 8. klassi poiss küsis, mis on kõikvõimas. Minu vastusega “superpower” saabus kohe selgus.
Või kui kontrolltöös oli vaja nimisõnadele täiendeid panna, siis 8. klassi koolipoiss sai hakkama lausega “Emased alpinistid puhkasid järskudel nõlvadel”. Isased olid ilmselt lamedatel platoodel. Kui ikka ei tea, kes või mis on alpinist ja see näiteks alpakaga segi läheb, siis ongi nii.
Teisel vennal olid jälle soolaukad kivised. Aga pole häda midagi. Suurem osa on juba kodulugemist asunud lugema, kuigi tähtaeg oli kuu aega tagasi. Kui 8. klass kirjanduse töös tuli leida “Libahundi” Marguse ja enda sarnaseid jooni, siis üks noormees kirjutas, et ka mind ajab kaks naist taga.
Ja kui poiss neljasilmavestlusel küsis – õpetaja, miks te siin tööl käite? Vastasin, et sellepärast, et kogu aeg saab nalja. Oleks ju olnud kohatu rahast rääkida, missioonitunne on asi, millest laps niikuinii aru ei saa, mis siis ikka vastata...
Isegi ei tea, miks. Küllap pole teha targemat! Ja mõni ehk õpib ka midagi.”
Soovin teile tänaseks sisukaid arutelusid ning tulevikuks julgeid ja läbi mõeldud otsuseid!
