Keskuse asutasid 2008. aastal kuus riiki. Selle ajendiks olid Venemaa küberrünnakud Eesti vastu 2007. aastal ja arusaam, et tekkimas on veel üks sõjapidamise domeen.
Nagu selle aasta CyConi teema „Keep Moving!“ näitab, on küberrünnakud ja kaitsemeetodid, strateegiline mõtlemine küberkonfliktidest ja tehnoloogia ise väga palju arenenud. Meie sõltuvus digilahendustest nii eraelus kui meie valitsuste ja ühiskondade toimimises on nii märkimisväärne, et me ei tohi hetkekski küberturvalisuse olulisust alahinnata. Küberkeskus hõlmab juba 32 riiki, mis rõhutab koostöö tegemise vajadust veelgi.
Soovin esile tõsta hiljuti Ukrainale esitatud kutset NATO küberkeskusega ühinemiseks. See seob Ukrainat ja NATOt veelgi rohkem ning võimaldab väärtuslikku kogemuste ja teabe vahetamist. Mul on väga hea meel, et lõpuks on Ukraina NATO küberkeskuse liige.
Arvan, et meil kõigil on raske leida teist rahvast, kes on lähiminevikus nii ägedasti ja vaprasti võidelnud. Nii küberruumis kui ka lahinguväljal. Nad on meile kõigile inspiratsiooniks.
Ukraina on saanud oma institutsioonide, elutähtsate teenuste ja elanikkonna kaitsmiseks palju abi. Nii sõbralikelt valitsustelt kui ka rahvusvahelistelt organisatsioonidelt. Tööstuselt. Eraisikutelt, kes tundsid, et peavad lihtsalt oma tuge pakkuma.
Kuid me kõik teame, et isegi kogu osutatud abi arvestades ei suuda keegi teine teie IT- ja sidesüsteeme kaitsta. Ja Ukraina on kindlasti oma võimekust selles valdkonnas näidanud, avaldades isegi mõnele meist üllatavalt suurt muljet.
Venemaa sõda Ukrainaga muidugi jätkub. Analüütikud koostavad alles oma hinnanguid. Siiski võib öelda, et seni on vene ründajad olnud eeldatust vähem osavad. Nende rünnakute ulatus ja mõju on olnud väiksem, kui arvasime.
See ei tähenda, et Venemaa tegevusel poleks kübervaldkonnas tõsiseid tagajärgi olnud – piisab, kui viidata rünnakutele satelliidioperaatori Viasat või suuremate Ukraina telekommunikatsiooniteenuse pakkujate, näiteks Ukrtelekomi või Triolani, vastu. Mõlemad rünnakud katkestasid ajutiselt kriitiliste teenuste kättesaadavuse. Siiski ei andnud see vene ründajatele otsustavat eelist ja neil ei õnnestunud halvata kriitilisi teenuseid ega Ukraina valitsuse toimimist takistada.
Samas on need rünnakud selgesti näidanud, et küberoperatsioonid on ja jäävad oluliseks osaks sõjaliste operatsioonide ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Ukrainas on kübervõimekust kasutatud näiteks kriitilise tähtsusega infrastruktuuri ja IT-süsteemide vastu, teabe ja luureandmete kogumiseks, side häirimiseks, desinformatsiooni levitamiseks ja selleks, et avalikkuse juurdepääsu teabele takistada. Nagu selgus Microsofti aprillis avaldatud aruandest, käivitasid 6 erinevat Venemaaga seotud rahvusriigist pärit osalist Ukraina vastu rohkem kui 237 operatsiooni. Ja et paljudel juhtudel toetati sõjalisi operatsioone häkkimisega.
Aga ma tean, et 99,9% siin saalis viibivatest inimestest oskavad olukorda paremini analüüsida ja hinnata kui mina. Seega ma ei püüa teie tööd teie eest ära teha. Kuid jagan siiski mõningaid järeldusi meie edasise strateegia kohta. Need arvestavad Venemaa küber- ja tavasõda Ukraina vastu, samuti katseid rünnata Ukraina sõpru Läänes.
Mul on sellega seoses kolm mõtet.
Esiteks. Küberrünnakud on muutunud iga tõsise sõjalise jõupingutuse lahutamatuks osaks. Küber- ja kineetilised operatsioonid käivad käsikäes ning kuigi õhurünnakud ja suurtükivägi võivad tekitada ulatuslikku füüsilist kahju, on kübertegevus nende tegevuste ja lahinguruumi kujundamise oluline vahend. Nagu öeldud: sõdu peetakse nii pommide kui ka baitidega.
See tähendab, et NATO peab liitlastega ikka veel töötama selle nimel, et kõik kübervõimekused ja -tegevused oleksid sõjalistesse operatsioonidesse integreeritud. Ja et kaitse ja ründe eesmärgil läbiviidavad küberoperatsioonid on sujuvalt meie sõjategevusse integreeritud. Igasuguse sõjalise edu jaoks on ülioluline, et kõik valdkonnad üksteist koordineeritult toetaksid. Ja õnneks ei ole Venemaa väed selles eriti edukad olnud. See on koht, kus NATO-l ja liitlastel on eelis, kuna saame tugineda aastakümnete jooksul teistes valdkondades toimunud õppuste ja koostöö käigus raskelt saavutatud koostalitlusvõimele.
Teiseks. Riikidevaheline koostöö ja teabevahetus on küberohtude vastu võitlemisel kõige olulisem, sealhulgas relvastatud konflikti korral. NATO ja ELi kaudu ning vastastikku on Euroopa, Ameerika ja teised riigid Ukrainat märkimisväärselt küberturvalisuse ülesehitamisel aidanud. Oleme näinud, et see on sõja ajal tõelist mõju avaldanud.
Ja nagu oleme Ukraina puhul näinud, ei ole küberrünnakute sihtmärgiks tingimata ainult agressiooni otsene ohver. Paljud NATO ja ELi riigid, sealhulgas Eesti, on samuti kannatanud, viimasel ajal just meie valitsusasutuste ja organisatsioonide vastu korraldatud korduvate teenusetõkestusrünnakute tõttu. Lisaks on küberoperatsioonide teisesed mõjud raskesti kontrollitavad, nii et küberkonfliktid võivad meid kõiki mõjutada ka siis, kui me ise konflikti osapool ei ole. Seega on mõistlik teha koostööd ja vahetada teavet, näiteks rünnakuindikaatoreid lääne väärtusruumi kuuluvate valitsuste vahel. Tugevate sõprussuhete olemasolu on selles võitluses meie suurim tugevus. Ja mitte ainult valitsuste, vaid ka ettevõtete ja sõltumatute ekspertide vahel.
Selline koostöö nõuab enneolematut usaldust, kuid ma usun, et selles võitluses peame kokku hoidma. Sõda ei ole kaugeltki lõppenud ning Venemaa küberrünnakud Ukraina ja meie riikide vastu jätkuvad ja võivad iga hetk eskaleeruda.
Kolmandaks. Meie valitsuste, ühiskondade ja kriitiliste teenuste osutajate vastupidavus nii rahu- kui ka sõja ajal on kriitilise tähtsusega. Nagu teame, ei teki küberohud ootamatult ainult siis, kui kineetilised operatsioonid algavad. Hoopis vastupidi, ettevalmistusi selleks tehakse kübervaldkonnas tavaliselt rahuajal. Venemaa on Ukraina vastu suunatud küberoperatsioone juba alates 2014. aastast läbi viinud ning on sellest ajast alates Ukraina süsteemides uute nõrkuste otsimise ja ärakasutamisega tegelenud. Ja Venemaa alustas ettevalmistusi küberrünnakuteks peaaegu aasta enne seda, kui tankid 24. veebruaril üle Ukraina piiri veeresid.
Oleme näinud, et Venemaa ründestrateegia on nii füüsilises maailmas kui ka küberlahinguväljal tsiviilisikute vastu suunatud. Kübervaldkonnas tähendab see ühiskonna jaoks kriitilise tähtsusega teenuseid. Microsofti andmetel oli 40 protsenti küberrünnakutest kriitiliste teenuste vastu suunatud. Nii et see igav, igapäevane töö, millega tagatakse meie digiteenuste vastupidavus, andmete turvalisus ja piisav küberkaitsevõime kriitiliste teenuste tagamiseks on vägagi tänuväärne. Meie kõigi oluline ülesanne on tagada, et kodanikud oleksid küberhügieeni põhitõdedest ja -ruumis eksisteerivatest ohtudest teadlikud. Kõik see kehtib juba praegu, kuid eelkõige sõjaolukorras, kui meid tabaksid ööpäev läbi küberrünnakud. Eesti võib olla rahvusvahelistes indeksite küberturvalisuse osas kõrgel kohal, kuid me saame ja peaksime tegema rohkem. Ja jätkama selliste riikide, nagu Ukraina, abistamist nagu me oleme oma E-riigi Akadeemia kaudu teinud.
Seega usun, et ülesanded edaspidiseks on meil paigas. Olen kindel, et teie tänased arutelud viivad meie ühiseid jõupingutusi edasi, et tagada meie ja meie partnerite turvalisus kübervaldkonnas. Lõpetuseks, usun siiralt, et kui meie abi ja toetus Ukrainale on püsiv, kindlustab Ukraina oma vabaduse, demokraatia ja õigustatud koha Euroopa perekonnas. Kuid me kõik peame andma oma panuse ja jätkama Ukraina sõpradele abi osutamist oma küberkaitsealaste teadmiste, teabe ja ressurssidega.
Tänan teid! Soovin teile kõigile mõtlemapanevat konverentsi!
