Maailmas kõneldavate keelte ja murrete arv väheneb pidevalt. Teadlaste hinnangud erinevad vaid selle poolest, kui madalale see number sajandi lõpuks võib langeda.
Pessimistlikumad ennustavad isegi, et alles võib jääda vaid mõni protsent praegusest ligi seitsmest tuhandest keelest – muu hulgas tehnoloogia arengu ja üha tugevama üleilmastumise tõttu. See tähendaks ka maailma muutumist ühesarnasemaks ning senise kultuurilise rikkuse ja eripalgelisuse üha suuremat kahvatumist.
Kuid eks ole kadu ennegi kardetud. Kirjutas ju ka Friedrich Reinhold Kreutzwald murelikult „Kalevipoja“ eessõnas eestlaste keelevahetusest ja eesti rahva võimalikust hääbumisest. Aga tuli oma riik ja keel sai ülikoolides teaduskeeleks.
Ehk siis – me saame ise päris palju ära teha selleks, et paratamatu ja vajalik tehnoloogia areng ei muudaks maailma vaesemaks. Vastupidi, see võiks aidata meil hoopis edeneda ja kasvada. Aga nagu on kirjutanud võru luuletaja Jan Rahman: „Esihindäst ei sünnü’ midägi tah ilmah.“
Head sõbrad!
Võru Instituut on edendanud ja kasvatanud Eestit mitmel moel. Mitte ainult Võrumaad ja siinset elu, vaid tervet Eestit.
Esmalt on muidugi oluline võrokeste enesetaju tugevdamine ja hoidmine. Olgu selleks keele väärtustamine, keeleõppe edendamine alates lasteaia keelepesadest, kirjavara avaldamine või sõnaraamatute koostamine – nii trükis kui ka veebis.
See kõik on kogukonna kokku toonud ning ühtne, toimiv ja toimetav kogukond aitab ka oma kultuuril kesta. Võrokeseks olemine tähendab nii vana hoidmist kui ka uue loomist.
Mulle väga meeldib teie Hindätiidmise avvuhind, mille mõte on just võrokeseks olemist au sees hoida – enesest ja teistest lugupidamise kaudu.
Teiseks on väga oluline, et olete eeskujuks meie teistele kultuuriruumidele. Selle kaudu olete ehk laiemalt teadvustanud, et inimene, kes räägib eesti kirjakeele kõrval ka omaenda või oma esivanemate kandi keelt või murret ning kannab edasi selle kandi kultuuri, on palju rikkam.
Meie rahva rikkus seisneb just selles, et see koosneb paljudest eri kujudest – mitmekihilisest kultuurist ja keelest. Selle hoidmine on erakordselt väärtuslik ning võib-olla isegi meie kõigi kohustus.
Kallid sõbrad!
Las võru keel kõlab igal pool – kodus ja koolis, raadios ja televisioonis, suitsusaunas ja Kadrioru lossis. Rääkige seda isegi siis, kui teie vestluskaaslane võru keelt ei oska. Küll aru saadakse!
Nii hoiame ära maailma muutumise üha kahvatumaks ja vaesemaks. Haarake uutest tehnoloogiatest ning pange need võrokeste heaks tööle – just selleks need ju ongi!
Mida rohkem omailmu Eestisse mahub, seda suuremad me oleme. Nii nagu Võrumaa: väljast väiksem kui seest, või teisisõnu – seest nii palju suurem kui väljast.
Tänan teid ja pall′o õnnõ!
