Elame ajal, mil õppimine tundub lihtsam kui kunagi varem. Klahvivajutuse kaugusel on tuhanded veebikursused ja õppevideod.
Ei ole kaugel hetk, mil tehisaru võib tuua meile eestikeelsena ekraanile mis tahes ülikooli mis tahes õppekava. Või pakkuda personaalse tuutorina meile isiklikku õppeprogrammi mis tahes maailma õpiku põhjal.
On neidki, kes selle põhjal ülikoolidele hukku kuulutavad.
Ometi olen ma kindel, et ka kümne, viiekümne ja saja aasta pärast on meil põhjust koguneda tudengite ja professorite keskel, pühitsemaks ülikoole ja akadeemilist vaimsust.
Ülikoolide roll ei kao, sest tehnoloogia toel ise õppimine vaid tundub lihtsana. Sel moel saab küll omandada kitsalt ametiteadmisi, ent õppimine ülikoolis, nagu teame, on palju enamat. Siin kujunevad erialane identiteet, võrgustik ja väärtushinnangud, seotakse kokku praktika ja teooria, arendatakse koostööoskust ja kriitilist mõtlemist.
Ise kohanedes aitab ülikool kogu ühiskonnal kiirete muutustega mitte ainult sammu pidada, vaid neid ka teadlikult juhtida.
Selles vaates on õppimine pigem keerulisem kui kunagi varem, sest eduka toimetuleku reeglid tunduvad muutuvat iga kriisi ja murranguga. Selsamal põhjusel on õppimine aga ka vajalikum kui kunagi varem, sest tundmatut ei karda need, kelle vaim on teravaks ihutud ja kelle arsenalis on inimkonna kogutud tarkused.
Tallinna Ülikooli vastutus on seda suurem, et siin kujundatakse tulevasi õpetajaid. Haridussüsteemi ja õpetajate rolli Eesti nutika riigi eduloos olen esile toonud paljudel kohtumisel meie riigi sees ja väljaspool.
Head õpetajad viivad meid jätkuvalt edasi, kui suudame neile pakkuda oskusi, kuidas hoida alal noorte loovus ja uudishimu, sütitada neis õppimise kirg ja arendada välja oskus kasutada oma päris aru.
Kõik see on erakordselt oluline juba praegu, mil seisame korraga mitme suure muutuse keskel: tehisaru jõuab klassiruumi, erivajadusi tuleb paremini toetada ja eesti keele- ning kultuuriruumi aidata üle tuua tuhanded noored.
Metakognitsioon, lõimitud keele- ja aineõpe ning kaasav haridus on vaid mõned teemad, mille teaduspõhise arendamise vajaduse olen üles noppinud oma kohtumistelt koolides.
Tallinna Ülikool on sellesse juba palju panustanud. Tehisaru haridusprogramm ja üleminek eestikeelsele haridusele on edenenud tänu teie ekspertide panusele. Kuid lõputumat tööpõldu kui haridus maailmas vist ei leidu…
Olen seni kõnelenud õppimisest ja õpetamisest, kuid Tallinna Ülikool on siiski ka teadusülikool.
Maailm ise tuletab oma kriisidega aina meelde, et vajab sotsiaal- ja humanitaarteadusi. Vajab selleks, et mõista inimesi, ühiskondi, kultuure ja nendevahelisi suhteid.
Sest just neis suhetes peituvad sageli põhjused pingetele, mis võivad maailma kiskuda hoopis teises suunas, kui annaks alust meie saavutused loodusteadustes ja tehnoloogias. Põhjused, aga ka lahendused.
Meie ühiskonna ja kõrghariduse probleemide lahkamisel on senise rektori filosoofiline pilk olnud väga tänuväärne. Filosoofiline ei tähenda siin kõrgustes hõljuvat targutust, vaid vaadet, mis tabab põhilisi küsimusi, paljastab varjatud eeldusi ning harutab lahti mõtteharjumusi.
Ametisse astuv rektori teadustööst leiame samuti sobiliku kujundi. Mõistekaart on meetod, mis toob esile mõistete omavahelised tähenduslikud seosed.
Mõistekaardi joonistamine aitab paigutada uue teadmise olemasolevaga terviklikku süsteemi, struktureerib meie arusaamu ja teinekord paljastab uusi ootamatuid ristseoseid.
Kõik see aitab õppida, mõtestada ja mõtestatult tegutseda – seda ei vaja ainult koolipingis istuvad noored ja nende ees seisvad õpetajad, vaid ühiskonnana me kõik, et ümbritsevas virvarris mitte kaotsi minna.
Tehisaru võib anda meile järjest kiiremini vastuseid. Ülikooli ülesanne on aidata meil mõista, millised küsimused on väärt küsimist. Tehnoloogia võib teha õppimise kättesaadavamaks.
Ülikool aitab õppimisest teha hariduse ja harituse. Info võib jõuda meieni hetkega. Ülikool aitab panna teadmised süsteemi.
Soovin Tallinna Ülikoolile jõudu selles töös. Soovin oskust hoida oma mõistekaardil koos teadust, õpetamist ja ühiskondlikku panust; akadeemilist vabadust ja akadeemilist vastutust; tehnoloogiat, inimest ja ühiskonda.
Lõpetuseks. Nii nagu õpilasteni jõudnud TI-hüppe rakendus ei anna vastuseid, vaid juhatab arusaamiseni küsimusi esitades, pakun ka mina täna teile mõned olulised küsimused järgmiste aastate jaoks:
Kuidas õpetada nii, et noored ei kaotaks tehisaru kõrval omaenda mõtlemise jõudu? Kuidas teha nii, et noored õpetajad ei kaoks koolidest ning hariduslõhe ei süveneks? Kuidas jõuaks teadlaste töö ühiskonnas sinna, kus see tõesti midagi muuta suudab?
Palju õnne, rektor Priit Reiska!
Palju õnne, Tallinna Ülikool!
