Eesti Raamatu 500. sünniaasta tähistamine hakkab lõpule jõudma ning aeg on teha kokkuvõtteid. Mis selle aasta jooksul tehtud sai? Mida teada saime? Mis veel tegemist vajaks?
Jah, lugemisest ja eestikeelsest raamatust räägiti avalikus ruumis ja ehk kodudeski enam kui muidu. Toodi meie teadvusesse fakt 1525. aasta eestikeelset teksti sisaldanud ürikust.
Ehk võttis mõni kõige selle tuules üle pika aja kätte emakeelse raamatu. Ehk mõni taasavastas oma kodukandi raamatukogu.
Tõsi on see, et kõike, mis sel aastal toimus, alguse sai või muutus, me teada ei saa või saame mõne aja pärast, sest nii mõnedki ootused ei realiseeru nii kiiresti ja nii mõnigi eesmärk ei jõuagi otseselt oma lõpliku täitumiseni, vaid kestab loodetavasti igavesti.
Aga selge on, et meil ei ole väikese rahvana muud pääsu, kui saada targemaks, olla avatud ning hoida omakeelset ja -meelset kultuuri. Et hinnata kirjasõna, tarka juttu ja avarat maailmakäsitlust, kuulata ära teistsugune arvamus ning hinnata vaimseid väärtusi ja pürgimusi. Tänu sellele oleme üleüldse rahvana kestnud ja seda kogemust ning teadmist maksab usaldada.
Jah, tehnoloogiliste uuenduste ja muutustega tuleb kohaneda ning neid enda kasuks tööle panna, aga me ei tohi lahti öelda omaenese mõtteloost ja keeleruumist.
Vastukaal eestikeelse kõrghariduse, rikkaliku eriala sõnavara ja igapäevaelu keele ning mitmekesise kirjasõna näol on eeldus rahvana püsimiseks. Sest Eesti säilimise eeldus on eesti keel ja kultuur.
Lugenud inimene on huvitav inimene. Temaga on tore vestelda, arutleda, teda kuulata. Tema seosed ja silmaring virgutavad teistegi mõtted käima. See nakkab, laiendab arutluste siruulatust ja loob uut teadmist, paremaid lahendust ning tõstab vaimset taset.
Millel ma eraldi tahaksin siin raamatuaasta lõpul peatuda, on meie noored ja haridus. Kohustuslik kirjandus koolides peaks jääma, kuid jätma ka valikuvabaduse ja olema rõhuvas enamuses eestikeelne.
See tasakaalustab noorte vaimset tervist, annab neile võimaluse eralduda tehnoloogia haardest, arendab sõnavara, eneseväljendusoskust, silmaringi, mõtlemishaaret, empaatiat. Aga loob ka identiteedi, kuuluvuse, juured.
Meie oma kirjanduse kaudu saame teada, kes on eestlane kõige laiemas mõttes. Et me oleme lugenud samu raamatuid, teame samu tsitaate, tajume kuuluvust. Et noored oleksid küll maailmakodanikud, aga jääksid ikka eestlasteks.
Loodan, et vastvalminud suurest lugejauuringust tehtaks järeldused ning loodaks kultuurile, sh raamatutele oma selgem poliitika.
Et ilukirjandus oleks igapäevane saatja enam ka keskealiste meeste seas. Et meie raamatukogudest oleks jätkuvalt rikkalik ja tasuta ligipääs meie kirjandusele. Et kultuuriajakirjandus vahendaks ja mõtestaks meie kultuurielu vähemalt sama avaralt nagu täna.
Et oleksid valminud mitmed uued eesti kirjanduslood, mõtteloo uurimused, meie kirjanike monograafiad ja kogutud teosed. Ja et oleks ruumi ka kultuuri äärealadele, kus saaks toimuda pidev avastamine, uuenemine ja katsetamine. Et elaks meie emakeel ja et elaks Eesti.
Ma tänan teid kõiki selle ilusa raamatuaasta eest ning parafraseerides klassikuid – ega sellega meie püha üritus veel ei lõpe
